Probleem omavalitsustega on ilmne: 400 elanikuga vald peab pakkuma samaväärseid teenuseid, mida 400 000 elanikuga pealinn. Kindlasti on Eestis väikevaldu, mis ei saa oma ülesannetega hakkama. Haldusreform peakski puudutama eelkõige neid omavalitsusi, kus elanikele kvaliteetseid avalikke teenuseid pakkuda ei suudeta. Kahe vaese liitmine ei tekita üht rikast, kuid võib mõne vaese omavalitsuse jalule aidata. Kindlasti pole aga haldusreform lahendus kõigile omavalitsuste probleemidele.

Maailm ei ole ka selles küsimuses must-valge: et haldusreform võib olla lahendus mõnele pisivallale Lõuna-Eestis, ei tähenda, et see oleks samaväärselt hea Harjumaa omavalitsuste puhul.

Seda, kas ka Keila linna ootab ees territoriaalne laienemine, näitab tulevik. Praegu ei ole kiirkorras piiride muutmine millegagi põhjendatav.

Otsime ühisosa ja tihendame koostööd kõigi Harjumaa omavalitsustega. Samas, liitumine ükskõik millise naaberomavalitsusega pole Keila linna prioriteet ega toimu enne, kui liitumise vajalikkus ja kasulikkus on üheselt selge. Keilas on palju lahendamist vajavaid küsimusi: lasteaiakohad, haridustöötajate palgatõus, perearstidele tänapäevaste töötingimuste loomine, eriarstiabi kättesaadavaks muutmine, konkurentsivõimelise gümnaasiumi säilitamine jne. Haldusreform ei ole lahendus ühelegi kitsaskohale, mille ees Keila linn praegu seisab.

Keila Vallavalitsus pöördus 2011. a Keila Linnavalitsuse poole ja tegi ettepaneku ühinemiskõneluste alustamiseks.

Selle tulemusena loodi valdkondlikud komisjonid, kus analüüsiti kahe omavalitsuse hetkeolukorda. Ministeeriumi vahendusel on koostatud ka dokument, mis on pealkirjastatud kui finantsanalüüs. Peetud on mõned avalikud koosolekud.

Kas oleme nüüd liitumiseks valmis? Kas Keila linna ja valla elanikud on saanud ettekujutuse, mis liitumisega kaasneb? Vaevalt küll.

Praegusel hetkel pole liitumiseks valmis ei linn ega vald. Liitumisotsus pole poliitikute, vaid rahva teha, kuid referendumi korraldamine eeldab teavet, mis ühe või teise valikuga kaasneb. Oleme natukene läbirääkimiste käigus kaardistanud hetkeolukorda, aga ühtegi sisulist analüüsi liitumisega kaasnevate mõjude osas tehtud pole. Kahe omavalitsuse eelarvete võrdlus ei ole finantsanalüüs, vaid kirjeldus (ja seegi nüüdseks osaliselt vananenud).

Dokumenti põhjalikumalt lugedes selgub, et kaalukaid argumente liitumise kasulikkusest sealt kahjuks ei leiagi. Ühe suurema plussina tuuakse välja: „Keila linna ja Keila valla ühinemise positiivseks argumendiks on asjaolu, et nende liitumine annab positiivse efekti konsolideerimata netovõlakoormuse osas." See on paraku väga nõrk argument. Esiteks põhjusel, et konsolideerimata netovõlakoormuse näitaja paraneb Keila linna arvelt. Tsitaat finantsanalüüsist: „Keila linna konsolideerimata netovõlakoormusega saab n-ö kompenseerida Keila valla lubatud piiri ületanud netovõlakoormust."


Teiseks, konsolideerimata netovõlakoormus on eelarvetehniline näitaja, mis ei oma puutumust avalike teenuste kvaliteediga ega inimeste heaoluga.

Kes arvab, et liitumine vähendab haldus- ja juhtimiskulusid, eksib kahjuks samuti. Finantsanalüüsis on otsesõnu kirjas: „Halduskulud brutosummas ei vähene." Juhtimiskulusid hoopis suurendaks uue vallavalitsuse ruumide rentimise vajadus. Väljavõte finantsanalüüsist: „Uus ühendvalla keskus asub Keila vallamajja, Keila Linnavalitsuse senine hoone müüakse. /.../ müügihinnaga on võimalik renoveerida juurde renditavad pinnad vallavalitsuse majas ja tasuda rendimakseid eelarvestrateegia perioodi lõpuni."

Keila Linnavalitsus oma tööruume praegu ei rendi ehk see oleks täiesti uus igakuine kulutus.

Finantsanalüüsis on kirjeldatud, kuidas Keila valla kontserni keskmine töötasu on 656 eurot kuus, Keila Linnavalitsuse kontserni analoogne näitaja 669 eurot. Dokumendis on leitud: „Ilma ühinemistoetuseta tekib ühinemisega netokulu juurde 4 aasta peale 242 000 eurot ehk aastas u 60 000 eurot. Järelikult lisanduvad need kulud ka peale käesolevat eelarvestrateegia perioodi igale aastale ja siis enam ei oleks võimalik ühekordse ühinemistoetusega selle kulu lisanduvat mõju tasakaalustada." Samuti selgub, et rahalist võitu omavalitsuste ühinemine kaasa ei too, küll aga tekib juurde finantskohustusi: „Kahe omavalitsuse liitumisel ei teki väga suurt rahalist võitu (v.a ühinemistoetuse võrra), seevastu suureneb näiteks pakutavate sotsiaaltoetuste nimekiri ja laieneb sotsiaalteenuste valik."

Kust see raha tuleb? Mille arvelt palku kõrgemale tasemele ühtlustada ja täiendavaid sotsiaaltoetusi maksta? Tõsi, finantsanalüüsis viidatakse võimalusele, et Keila valla elanikud hakkaksid maksma suuremat lasteaiakoha maksu ja kehtestada saab vähemalt ühe uue kohaliku maksu. Sellised meetmed ei päästaks aga ühendomavalitsust pankrotist või olukorrast, kus jooksevkulutuste suuruse tõttu investeeringuteks lihtsalt enam raha ei jagu.

Käesoleval hetkel ei ole liitumiskõnelused isegi veel sealmaal, kus oleks kaardistatud ühiseid prioriteete, investeeringute vajadust, milliste projektide jaoks omaosalust koguda, mille nimel võetakse laene või mida eelisarendatakse.

Stiilinäited 26.12.2012 koostatud ühinemisotsuse projektist: koostatakse kohalike teede investeeringute kava 3 kuu jooksul pärast ühinemist; viiakse läbi inventuur avalike kohtade valgustamise vajaduste ja vajaminevate investeeringute selgitamiseks 1 aasta jooksul peale Keila valla moodustamist; vallavalitsuse koosseisu ja palgamäärad kinnitab uus valitud vallavolikogu. Taolises vaimus, kus tänased kohustused on lükatud homse varna, kulgeb kogu lepingu projekt.

Vähemalt suurte investeeringute kava peab enne liitumist selge olema. Seeläbi tagatakse, et kumbki omavalitsus ei jääks pärast liitumist „väikese Peetri" rolli. Ääremaastumise oht puudutaks läbimõtlematu ja kiirustades tehtud ühinemisotsuse korral eelkõige Keila valda, kuivõrd ühendomavalitsuse volikogus saaks ilmselt olema rohkem linnast pärit volikogu liikmeid.

Keila valla ja linna ühinemisel on perspektiivi, kui linna ja valla elanikud sellest reaalselt võidavad. Loosung „Koos oleme tugevamad" ei ole piisav. Üksnes liitumise fakt ei too kaasa rohkem raha, efektiivsuse kasvu või paremat haldussuutlikkust.

Oleme ühinemise pooldajatelt kuulnud üldsõnalisi väiteid, kuidas ühinenud omavalitsus oleks võimekam. Vastame, et Keila linn on Siseministeeriumi haldusvõimekuse uuringu järgi aastaaastalt olnud Eesti võimekamate omavalitsuse seas.

Möödunud aastal oli linn haldusvõimekuse tabelis 11. kohal indeksiga 73,4. Kategoorias „KOV organisatsioon" oli linn lausa 5. kohal. Keila vald oli möödunud aastal tabelis 47. kohal indeksiga 61,0. Kui liidame kahe omavalitsuse indeksid ja jagame 2-ga, saame ühendomavalitsuse võimekuseks 67,2.

Seega tulemus oleks madalam Keila linna praegusest indeksist. Selline loogika on pinnapealne, kuid sama pealiskaudne on väita, et kahe omavalitsuse ühinemine parandab haldussuutlikkust lihtsalt sellepärast, et toimub liitumine.

Liitumisel ei ole ülekaalukat toetust ning see ei nähtu ka Keila Vallavalitsuse poolt tellitud küsitlusest. Keila Vallavalitsus on tellinud uuringu, mille lähteülesannete koostamisse linna ei kaasatud. Uuringus osales 669 inimest, kellest 400 olid Keila linna ning 269 Keila valla elanikud. Kahe omavalitsuse rahvaarv oleks pärast ühinemist kokku ca 14 500, mistõttu jääb arusaamatuks, kuidas 4,6% rahva arvamuse põhjal saab üldistada, et see väljendab mõlema omavalitsuse inimeste suhtumist. Uuringu aruanne väidab, et üle poolte (53%) uuringus osalejatest pooldasid ühinemisideed. Samas kui arvestada fakti, et küsitletud linnaelanikest (ca 60% kogu valimist) pooldas vallaga liitumist 46%, siis ei saa kuidagi järeldada, et enamus Keila linna elanikest sooviksid ühinemist.

Kui uuringu andmeid üldse aluseks võtta, siis kõige kõnekam on fakt, et 30% valimist ning lausa 35% Keila linnas küsitletutest ei osanud kindlat seisukohta öelda. Need faktid peaksid andma tänastele otsustajatele selge suunise, et enne liitumisotsust tuleb inimestele selgitada liitumisega kaasnevaid positiivseid ja negatiivseid muudatusi. Enne seda tuleb need mõjud välja uurida. Muide, võib-olla sooviksid mõned tänased külad Keila vallas hoopis mõne teise omavalitsusega liitumist, et vältida liigset kaugust kavandatud tõmbekeskustest ja maandada ääremaastumise riske?

Juba täna teevad Keila linn ja vald paljudes valdkondades koostööd. Linnas on ellu viidud rida projekte, mille kohta oleme alati valmis naabritele oma teadmisi jagama. Oleme nõus osalema naaberomavalitsuste koostööprojektides, kui need parandavad Keila linnaelanike eluolu. Meie edasised koostööläbirääkimised keskenduvad kõige tähtsamale eesmärgile: liitumisest peavad võitma nii Keila linna kui Keila valla elanikud.

Elmet Puhm
Keila Linn avalitsuse liige

Erki Fels
Keila Linnavolikogu liige