Ühtsus
Kui alates Teise Maailmasõja aegadest kuni möödunud laupäevani oli maailmas kaks Eesti luterlikku kirikut, siis nüüd teenib eestlasi üle maailma üks Eesti Evangeelne Luterlik Kirik.
Ühtehoidmine ja ühtsus on need kaks väljendit, mille selline kirikute ühinemine mõttesse toob.
Oleme ju eestlased meie siin ja eestlased on ka need, kes kord võõra võimu eest siitsamast, meie armsalt kodumaalt põgenesid. Vaatamata paljudele kilomeetritele ja suurtele ookeanidele, mis meid lahutavad, oleme siiski üks rahvas.
Kiriku rolli üle meie rahva ajaloos on erinevaid arvamusi, kuid kui vaadata ka 19. sajandisse, siis oli just kirik see, kus Jakob Hurda ja teiste eesti soost vaimulike eestvedamisel sai alguse meie rahvuslik ärkamine, mis viis iseseisva Eesti Vabariigi sünnini. Ka taasiseseisvumise protsessis oli oluline osa kirikul, mis oli kogu läbi nõukogude aja kandnud endas ikka ka eestluse vaimu.
Laulus “Eestlane olen” on järgmised sõnad: Eestlane olla on uhke ja hää, vabalt vaariisa moodi. Kui palju on meil seda eestlaseks olemise uhkust aga alles tänapäeval?
Niipalju, kui olen kokku puutunud eestlastega, kes on elanud mitmeid kümneid aastaid eemal kodumaast, olen kogenud, et neis on palju rohkem sellist rahvuslikku uhkust. Nad tunnistavad palju siiramalt ja rõõmsamalt, et nad on eestlased, kui need inimesed, kes siin Eestimaal kogu aeg on elanud.
Vahel kipub olema nii, et me mõistame asjade headust ja olulisust alles siis, kui oleme eemal ja vaatame asju teatud vahemaa pealt. Kas selleks, et me mõistaksime enda rahvuslikku olemust, peaksime minema võõrale maale? Tarkuse omandamiseks ja maailma nägemiseks on tõesti vaja aeg-ajalt käia ka võõrastel maadel, kuid siis ikka ja jälle koju tagasi tulla, et kõike õpitut oma rahva ja kodumaa heaks rakendada. Meie presidendi algatatud programm eestlaste tagasi koju kutsumiseks on äärmiselt hea ja oluline just selleks, et need, kes on ka nüüd eemale läinud oma kodumaalt, võiksid leida tagasitee. Kuid ka need, kelle vanemad on kord läinud siit, kes on võõrsil üles kasvanud, võiksid taas oma esiisade maale pöörduda.
Nii nagu me olema üks rahvas ka siis, kui me omame eriarvamusi, nii on ka ühtses kirikus võimalikud erinevad traditsioonid, mis saavad teineteist täiendada. Ei ole ju mitte mingit põhjust eristada inimesi selle põhjal, kus nad elavad, kui nad on ühest rahvusest. Nii ei ole ka mitte mingit põhjust, et ühel rahval sõltuvalt inimeste asupaigast, peaks olema erinevad kirikud. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ülesanne on teenida eesti rahvast ja kui seda saab teha üks kirik üle maailma, on hea.
