Üks-kaks-kolm-neli, tants ja tali!

Meie väike Eesti ei ole just kõige mägederikkama maastiku­pildiga riik. Kuid, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lä­hem.

Antud juhul - mida loodus pole andnud, saab ka ise tekitada. Ida-Virumaal Kohtla-Nõmmel on endise põlevkivi­kaevanduse kõrvale kerkinud tuhamäed (aherainepuistan­gud). Lisaks lumega kaetud nõlvadel tavaliste talverõõmude nautimisele (nagu näiteks snowtubing), toimus mägede jala­mil juba üheksandat korda Tuhamägede Talvine Tantsupidu. Puhja Seltsimaja rännuhimulised Rukkililled eesotsas Vaike­ga otsustasid seda imet oma silmaga kaema ja tantsuga toeta­ma minna. Kampa haarati ka neli neiut Puhjapiigadest ning kui bussijuht Arvigi oma jah sõna oli andnud, võis retke juba kordaläinuks lugeda.

Küünlapäeva hommikul asusimegi teele. Ilmataat oli üsna helde - päikest küll ei jaganud, kuid ega külm ja tuulgi suure­mat liiga teinud. Rahvast kogunes väga palju ja selles suures summas olime, endalegi suure üllatusena, ainsad Tartumaa esindajad. Enne tantsutuuride alustamist oli soovijatel või­malik külastada Kohtla Kaevandusparki. Lühike sissejuha­tus maapealses muuseumi ruumis ning seejärel kiiver pähe, jakk selga ja...igatahes, maa alla. Vähemalt 8 m sügavusele. Endistest 6x3 km kaevanduse käikudest on huvilistele lahti jäetud vaid väikene osa ja ligi pääses neile rahulikult omal jalal trepist alla kõndides. Maapõues nägime ja kuulsime palju huvitavat kaevandusest, saime natukene aimu kaevu­rite tööst, mürisevatest masinatest ning lõpuks romantikat kaevurite rongis sõites. Külmast ja rõskest allmaailmast tuli­jaid ootas järjekorra lõpus soe ja maitsev kaevurisupp. Kõht täis söödud, meel rõõmus ning trall võis alata. Kogu rahva­summ suundus uuesti maa-alustesse käikudesse, kus tantsi­ti-lauldi Kaera-Jaani sugulashinge Kaevur-Jaani tegemistest ja sabatantsuga tuldi jällegi maapealsesse ilma tagasi. Tant­suplatsi soojendasid üles lasterühmade lõbusad etteasted. Et tulikuum plats veidi jahtuks, ronisid pidulised mäkke kae­vanduspargi kivihiide - vaja ju tantsutuli hakkama panna ja kodukandist kaasatoodud kivi maavaimude lepituseks hiide poetada. Põlema süüdatud tõrvik suundus tantsijate rivis käest kätte ulatades järgmise mäe jalamile, kus suurem lõke loitma lõi. Ja siis need 26 k-tähega algavat tantsu, mille pärast kokku tuldud sai. Tantsisid kõik, kel sammud selged, kel segased, piilusid naabritelt. Kõige suurema populaarsu­se kogu üritusel võitis ilmselt Puhja-riides sinisilmne neiu, Puhjapiigade armas maskott, kes ilma tantsimatagi fotograa­fide lemmikuks sai.

Pimeduse saabudes lendasid taevasse häid soove kandvad helendavad laternad ja algas tulemöll. Põlev põhk, kurikad, pöörlevad tulekerad esinejate käes, ilutulestik. Kui alles jäid vaid loitvad tõrvikud, oli aeg tubaste tegevuste ja simmani käes. Vaikne tõrvikuid kandev inimsumm kulges läbi pi­meda õhtu ja Kohtla-Nõmme tänavate kultuurimaja poole, tekitades omamoodi „Jüriöö ülestõusu tunde". Aknast väl­ja piilujatele võis esimesel hetkel isegi ehmatavalt mõjuda. Kuid meid ootas ees soe tuba, kringel, tee ning rõõmsameel­ne tantsumuusika. Ja loomulikult pika päeva järel kojusõit.

Täname toreda päeva eest Vaiket, Arvit, Puhja Seltsimaja, Puhja Vallavalitsust ja IX Tuhamägede Tantsupeo korralda­jaid.