Uku ja Kertu, kas pangetäie jääkülma vee kaela kallamine on kõige õigem viis haigeid inimesi aidata?

Uku: Mulle see mängulisus meeldib. Igav vorm ei levita sõnumit.

Kertu: Meeldib see, et see kampaania on kaasav. Kõigil on võimalus oma fantaasia mängu panna, alati ei pea ise märjaks saama, aga ka mängu kaudu saab tõsistest asjadest rääkida.

Algselt oli jäävee kaela valamine mõeldud eriolümpia jaoks, sellele tähelepanu tõmbamiseks. Seejärel hakati jäävett kasutama vähihaigete kampaanias ning nüüd juba paar aastat ALS-i haiguse uuringute ja haigete toetamiseks.

Kuna sellele haigusele on iseloomulikud jäigastuvad krambid, siis tekitab sahmakas jäävett selle saajas sama tunde, mis on ALS-i haigusele omane.

Tundub, et Eestis on veega ülekallamisest tehtud pigem mäng ja sageli on ära unustatud just annetamise pool.

Kertu: Heategevus ei pea olema ainult rahaline annetus. Vahel on hoopis suurem abi see, kui käärid käised üles ja lähed appi, kas või puid laduma.

Meie kiires, inforikkas ühiskonnas inimesed sageli isegi ei süüvi sellesse, kuhu ja kellele annetada, nad tahavad selle toimingu ruttu kaelast ära saada nagu mingisuguse lunastuse. Aga kas sellest on alati abi, me ju tegelikult ei tea.

Meil on küll olemas liidud ja seltsid, kes peaksid haigetega tegelema, aga sageli ei tea me ka neist midagi. Ometi peaks inimene nende organisatsioonide olemasolust teada saama juba haiglas, kui selgub ta diagnoos.

Minu jaoks oli tõeline vau-efekt, kui sain pärast oma avalduse tegemist ajakirjanduses (eelmine nädal Eesti Ekspressi veebilehel – toim) teada, et Eesti lihasehaigete seltsil on isegi ALSi-tugigrupp olemas. Ma mõtlesin siiralt, et, oi kui tore, nüüd tean siis mina ka.

Loe täispikka intervjuud Saarte Häälest.