Üle 50 aasta kadunud Kärstna marmorlaps jõudis suure ringiga koju tagasi
"Olen sündinud, kasvanud ja koolis käinud Suure-Jaani vallas, kuid alates 1994. aastast elan ja töötan Tallinnas. Ühel hetkel mõistsin: selleks, et pealinna kiire tempoga kaasas käia, on vaja aeg-ajalt karussellilt maha astuda ja patareisid laadida. 2005. aastal kasvas meie perel soov leida üks ilus privaatne talukoht. 2005. aasta jõulude paiku jäi silma kuulutus, kus kirjeldati värvikalt Kärstnas asuvat Kabelimäe talu. Esimest korda tulin seda otsima koos oma sõbrannaga, aga talu ei olnud lihtne leida.
Lõpuks jätsime auto tee äärde ja sumpasime vaistu järgi läbi pargi. Lumi oli paks ja külmakraade parasjagu, aga paistis ere päike. Kui jõudsime Kabelimäe talu värava ette, valdas mind eriline tunne - nagu oleksin vanaemavanaisa juurde jõudnud. Kogetud tunne andis kindlust, et siin on see miski, mida otsisin.
Vahetult pärast talukoha ostmist tuli aga esimene tagasilöök - kevadel 2006. murti lõvilt tagumine käpp. Tänu muinsuskaitse kiirele asjaajamisele sai Lõvi uue käpa oktoobris 2007, skulptoriks Paul Uibopuu. 2006. aasta kevadel, seistes pärast lume sulamist keset sinilillede välja Kärstna kabeli varemete juures, mille sees ja müüridel kasvasid juba puudpõõsad, julgesin ainult endamisi mõelda, et selle kabeli restaureerimisest saab ükskord minu elu projekt. Seejärel hakkas mind huvitama mõisnike ajalugu. Leidsin palju infot ja sain aru, et nad väärivad seda, et nende rahula on taastatud ja hooldatud. Mulle on omane hoolitseda ja hoida korras oma lähedaste viimseid puhkepaiku ning seepärast tundub mulle loomulik, et seda tuleb teha ka Kabelimäel von Anrep-Elmptide rahulas.
2007. aasta kevadel helistas mulle Muinsuskaitseametist Anne Kivi ja soovis teada, mis mul kabeliga plaanis on. Vastasin, et kui teha, siis restaureerida.
Sain mõned soovitused toetuse taotlemiseks. Aasta lõpus panin kabeli restaureerimiseks vajaminevad dokumendid kokku ja esitasin toetuse taotlemiseks. Siis hakkasin oma plaanidest ka lähedastele ja sõpradele rääkima, lähedaste aus ja vahetu tagasiside minu plaanide kohta andis mulle indu juurde. Oma perega alustasime kabeli ja pargi puhastamist võsast, muru niitmist ning kevaditi ja sügiseti lehtede riisumist.
2009. aastal saime esimese toetuse kabeli restaureerimisprojekti koostamiseks. Mart Siilivaski poolt koostatud muinsuskaitse eritingimuste aruanne sisaldab ka infot haua monumentide kohta, sh ka magava marmorlapse kuju kohta, millest on viimane teadaolev foto tehtud 1958. aastal. 2010. aastal alustasime müüride puhastamise ja ülesladumisega.
Ettevalmistustööde käigus oli töömeestel õnn leida ühe kabeli akna trellid ja palju suuri massiivseid ukse ja akende metallist detaile.
2010. aastal registreerisime MTÜ Anrepi Lõvi ja aasta lõpus koostasin ja esitasin taotluse kogu pargi restaureerimiseks, sh hauasammaste puhastamiseks, uue marmorristi ja magava marmorlapse valmistamiseks, pargiteede korrastamiseks, kiviaia ja kivisilla restaureerimiseks. 2011. aasta kulus katuse jaoks sobiva puitmaterjali hankimisele ning 2012. aastal saime paika katusetalad ja peale ajutise katusekatte.
Mullu saime kabelile peale kivikatuse, kabel sai lae, aknad, aknatrellid ja ukse. Töid toetasid Muinsuskaitseamet ja Tarvastu vald. Jätkame võimalusel töödega kabeli sees. Restaureerimist vajavad hauakamber, kabeli ruum ning lõpetamist ootab kabeli välisfassaad.
Kabelimäge külastab suveperioodil päris palju külalisi ja mitmed on tulnud talu õuele ka oma lugu rääkima. Mitu inimest neist rääkisid sellest, et vasemal lõvi kõrval marmorist sambal lamanud marmorlapse kuju võib olla säilinud. Panin Kärstna küla infotahvlile teate, et ootan teavet marmorlapse kohta, kuid üsna varsti oli see kuulutus sealt ära võetud. Siis keerutasin mõtteid enda peas edasi, kuni mullu sügisel ütles üks külastaja, et tema teab, et kuju on Suure-Jaanis ühes eraaias. Otsustasin avaldada kuulutuse Sakalas, aga tänu toimetaja aktiivsusele sündis sellest pikem ja põhjalikum artikkel, mis ilmus Sakalas 1. novembril 2013.
Detsembrikuus tuli e-kiri ühelt Kärstna küla inimeselt, milles ta kirjeldas detailselt ühe väärikas eas proua mälestusi marmorlapsest. Proua oli kuju näinud Reegoldi kooli iluaias.
Minu isa töötas terve elu Paala kolhoosis ja tema juhatas mind härra juurde, kes pidanuks kuju saatusest teadma. Võtsin kaasa kosti ja läksin ette teatamata talle Suure-Jaani külla. Uksele tuli vastu sümpaatne härra. Ennast tutvustades ja öeldes külastuse põhjuseks, et mind tõi tema juurde kabelimäel olnud marmorist lapse kuju, nägin härra silmis meeldivat imestust. Mind kostitati koogi ja kohviga ning härra rääkis oma loo marmorlapsest. Nimelt viiekümnendate lõpus ekskursiooni käigus avastati, et marmorlaps oli juba hauasamba küljest lahti võetud. Giid julgustanud seda kuju kaasa võtma. Hetkeks kaheldi, kuid siis võetigi kuju kaasa. Kuju uueks asukohaks sai Reegoldi kooli iluaed. Kahjuks ainult mõneks ajaks, sest peagi avastati, et kuju enam ei ole - keegi oli selle omavoliliselt kaasa võtnud. Aastaid hiljem sattus sama härra ühe grupiga ekskursioonile Järvamaale Villevere külas asuva talu parki ja märkas seda kuju seal. Tolleaegne peremees pakkus, et võetagu see kaasa, kuid härra seda enam teha ei tihanud. Ta alustas kirja kirjutamist Kärstna koolile, kuid mingil põhjusel jäi see kiri posti panemata. Kuid ta oli aastaid tundnud piinlikkust, et selle kuju üldse nõustus toona kaasa võtma.
Mõistsin, et marmorlapse leidmine tooks südamerahu juba kahele väga väärikas eas inimesele, kes üle 50 aasta on seda lugu endas kandnud. Otsisin Villevere külas oleva talu kontaktid ja kirjutasin e-kirja, kuid vastus viibis, sest oli jõulupühade aeg. Seejärel kirjutasin tähitud kirja ja seepeale sain e-kirja kenalt inimeselt. Kirjas oli oodatud vastus: marmorlapse kuju on tõesti selles talus alles. Olin väga rõõmus ja leppisin kokku kohtumise, et kujule järele minna. Võtsin kaasa väikese kosti ja kaaslaseks õe ning sõitsime Villevere külla. Praegune pererahvas ei osanud öelda, kuidas või kes selle kuju sinna kunagi toimetas. Olen väga tänulik selle talu pererahvale, sest nad olid kuju kenasti säilitanud ja puhastanud. Seejärel käisin marmorlast näitamas härrale Suure-Jaanis. Tema silmis nägin rahulolu, et see aastatepikkune lugu oli leidnud ilusa lahenduse. Veel läksin kuju näitama prouale Kärstnas, kes edastas mulle saadud vihje e-kirja teel. Nüüd olen kohtunud ja saanud näidata marmorlast ka väärikas eas prouale Kärstnas, kes oma loo rääkis ja tänu kellele sai lugu kiire ja õnneliku lahenduse. Nüüd on marmorlaps kabelimäel. Plaan on teda tulevikus külastajatele kabelis eksponeerida.
Mul on infot, et ka lõvist paremal pool oleval hauasambal olevat marmorist lapsekuju olnud. Mäletatakse erinevalt, kes mäletab teda valgest marmorist tehtuna, kes roosast marmorist. Teatakse rääkida, et see marmorlaps oli püsti asendis. Ma ei usu juhustesse - ei aknatrellid ega magava marmorlapse kuju ole Kabelimäele tagasi jõudnud juhuse tõttu, vaid tänu headele inimeste. Seepärast julgustan lugejaid rääkima oma lugu, tooma foto või isegi originaali tükke teise marmorlapse kujust. Olen juba ette väga tänulik ja vajadusel tagan konfidentsiaalsuse. Samuti on veel küsimusi kabeli ruumi kohta, teada on vaid see, et ruumi seinad olid valgeks krohvitud. Kuid milline oli selle kabeli altar, kas kabelis oli sisustuselemente, millised ja millisest materjalist need olid, kas kabeli seintel olid ka marmortahvlid, millele graveeritud rahulasse maetud inimeste nimed jne? Kui teie peres on ükskõik milliseid fotosid Kärstna kabelist ja rahulast, lõvikujust, marmorlastest, Kabelimäe talust vms või teil on rääkida lugusid nendest, siis ootan neid huviga.
Minu soov on taastada kabelimäel olev rahula tervikuna: peale kabeli restaureerimist puhastada ja taastada hauatähised, korrastada pargi haljastus ja alleed, restaureerida kiviaed ja kivisild. Soovin seda jagada kogukonnaga ning avada kabel kindlasti riigipühadel, et siin oleks paik, kuhu tulla, et võtta aega oma mõtete jaoks ja süüdata küünal.
