Ülle Aas ja tema lihtsad unistused

Paljud, keda oleme Vallalehe portreeloo jaoks intervjueerinud, on loomult tagasihoidlikud ja neid tuli üksjagu veenda, ennekui nad nõustusid. Ülle Aas (55) kuulub samuti nende hulka, kes „lihtsalt teevad oma igapäevast tööd" ega pea end tähtsaks ega märkimisväärseks. Ajal, kus on keeruline leida lihttöölisi, eriti maapiirkonda, kus palgad ei suuda suurlinnaga konkureerida, on just nemad see „maa sool", kes annavad põlvest põlve edasi vanaemade teadmisi ja oskusi. Tõsi, olles ise juba vanaema - nagu Üllegi.

Kui Ülle oli alles laps, mäletab ta vanaema, kes tihti õmbles ja sellega perele lisa teenis. Mäletab tihti tööl olevat ema ning sedagi, et söögi tegemisega tuli ise üsna varakult algust teha. See oli aga üsna raske, kuna ta kartis paaniliselt tikku tõmmata. Miks, ei oska ta nüüdki seletust leida, ema seletusist teab, et oli ikka "üsna suur tüdruk", kui see hirm üle läks. Ühtki sellelaadset õnnetust, mis säärast hirmu oleks võinud põhjustada, ta ei tea, et oleks olnud.

Lapsepõlve täitunud unistus

Lapsepõlvest mäletab Ülle korralikku töökasvatust. "Enne ikka kinno või kuskile ei saanud, kui peenrad olid rohitud või töö tehtud." Sama põhimõtet kasutas ta ka oma laste peal ja peab lastele jõukohase töö andmist õigeks. Toiduga seotuna nägi Ülle oma tulevast elukutset üsna varakult. Algkoolis käis Esnas, põhikooli lõpetas Peetris ja soovis kohe minna õppima edasi Õisu toiduainetetööstuse tehnikumi, kuid vanemate hinnangul oli tüdruk selleks liiga noor (või ei olnud nad lapse erialavalikus kindlad) ja suunasid ta keskkooli. Pärast Järva-Jaani keskkooli lõpetamist läks Ülle ikkagi valitud erialale, nüüd aga juba kaugõppesse. Kooli kõrvalt käis tööl Paide ja Türi piimakombinaatides piimapulbrit pakkimas. "Seal oli koorepulbrit ja lõssipulbrit ja kõike," täiendab naine. Toiduainetetehnoloogi eriala lõpetamine andis võimaluse karjääriredelil edasi minna. "Siis sai juba masinate peale, seadmete juurde," ütleb Ülle.

Valitud erialaga seotud oli ka asumine Peetri lasteaia majandusjuhatajaks 1. märtsil 1987. Seega täitub kevade hakul Üllel lasteaias 25 tööaastat. Sel ajal oli lasteaias 70 last, koolilapsed käisid söömas kõrvalmajas asunud sööklas, Ülle ülesandeks oli näiteks kauba tellimine. Laste arvu vähenedes on tööülesandeid lisandunud ja ametinimetus teisenenud, söögitegemisega alustas ta 1990ndate lõpul, kui kool hakkas lasteaiamajas söömas käima.

Lisandunud on ka peolauad - olgu siis põhjuseks sünnipäev, peied või muu oluline sündmus. Esimene selline laud kaeti 2002. aastal - seega taas omamoodi tähtpäev. Selle aja jooksul on täidetud umbes 110 tellimust. Kui tellimuste menüü kohta küsin, siis naine kinnitab, et midagi väga erakordset tellitud ei ole, aeg-ajalt on mõni peolaud küll omapärane, aga traditsiooniline on ikka praad, kringel ja kohv.

Köögiunistused

Üllel on tõeliselt hea meel, et Peetri kooli ja lasteaialapsed saavad PRIA-lt koolipiima toetust. Sellest on tema hinnangul suur abi. Kurvaks teeb see, et riik ei toeta lasteaialaste toitlustamist: „Õppevahendite eest peavad vanemad kohatasu näol ju nagunii maksma." Lasteaialaste toiduraha päev on 1 euro, mille eest saavad lapsed süüa kolm korda. Riigipoolne koolilõuna toetus on ligi 80 senti, selle eest tuleb lastele pakkuda tervislikku toitu, kust laps saab kätte vajalikud kalorid. Praegune menüü on koostatud kuupõhiselt ehk toidud korduvad umbes kuu aja tagant. Muidugi on ka Ülle unistanud menüü värskendamisest, kuid märganud, et mida rohkem ise valmistada, seda vähem kipuvad lapsed seda sööma. Kuigi üldiselt ta kiidab Peetri kooli lapsed tublideks sööjateks: järele ei jää ei kalasuppi ega ühepajatoitu. Seevastu keerulisem olukord on magustoitudega. "Minu põlvkonna lemmiktoit - kuivatatud puuviljadest kompott vahukoorega ei maitse neile üldse, söövad pealt ainult vahukoore ära."

Muidugi võiks olla ka koolilaste lõuna toetus suurem. Sellest üksi aga ei piisa menüü rikastamiseks, sest näiteks isevalmistatud tarretiste tegemisel on takistuseks väike külmiku pind. Ka vajaks sööklaruumi aknad vahetamist ja seinad värvimist. Ülle remondisoovid on lihtsad ja nendestki rääkides saab ta aru, et valla rahakott ei ole põhjatu.

Ülle unistab, et sööklas oleks ka rohkem külmkapipinda

Praegused unistused

Metsas käimine on Ülle kirg. Mitte lihtsalt käimine, vaid ikka marjad ja seened on need, mille pärast minna. Metsas armastab käia kodu lähedal ja ikka kellegagi koos. Kuigi - metsas tahab ta vaikust ja rahu, mis tähendab, et juttu rääkida ta seal ei taha: "Seal moodustavad mu maailma need metsahääled, marjad, värske õhk. Metsas ma puhkan ja kogun endale talveks tervist." Metsast tuleb ka oluline toidulisa, sest mahlad-moosid, seened soolatuna ja marinaadis, samuti raviteed on Ülle peres kodused. Kuigi tasapisi teevad lapsed ka ise, siis Ülle naudib võimalust hoidistada. Traditsiooniliste retseptide kõrval meeldib talle katsetada uusi. Ta toob esile Aive Luigela kokaraamatu, milles on palju põnevaid retsepte. Ühtteist sellist, mis talle muidu ei maitse, on katsetamise järel jõudnud ka Ülle pere toidulauale. Näiteks ketšup. "Ma olen suur tomatisõber, aga poeketšup mulle lihtsalt ei maitse. Proovisin teha eelmisel aastal ise kodust ketšupit ja see tuli nii hea, et seda ma söön ise ka heameelega." Küsin seepeale, et kui ta ette panna kaks taldrikut, milles ühel on soolane roog ja teisel magus, siis kumma ta valiks. Ülle tunnistab, et on suur magusasõber ja ilmselt valiks magusa taldriku. Paha tuju peletamiseks piisab talle kohvist ja tükist tumedast šokolaadist või siis võtab külmikust natuke marju.

Ülle tuli ilmale tõnisepäeval, kunagises Esna haiglas. Seega - sünnist saati Kareda valla elanik. Esnas möödusid ka esimesed seitse eluaastat. Siis koliti praegusesse Kareda külla, mis toona oli kõik üks suur Esna küla. Seal on neil maja, kus käiakse ja tegutsetakse siiani. Seal on ka peenramaa, kus kasvab traditsioonilise tomatikurgi kõrval ka eksootilisemaid taimi - mullu andis head saaki arbuus, maha on pandud ka aiamustikad ning järge ootavad viinamarjad. Ka maitsetaimi katsetab Ülle erinevaid, sest traditsiooniliste retseptide kõrval on ta julge katsetama uusi. Metsas käimise kõrval on aiamaa Ülle kirg. Ajal, kui teised lähevad patareisid laadima soojale maale, veedab naine võimalikult palju aega aiamaal. Ta ei unista pikkadest välisreisidest, vaid sellest, et lastel läheks hästi ja tervis oleks korras. "Kui saaks veel teinekord mõne hea raamatu läbi lugeda ja mõnikord teatrisse, siis ma olen õnnelik." Ta lisab, et on välismaal ikka käinud ka, kolhoosiajal sai lennukiga Moskvas käidud, Saksamaalegi on elu teda viinud. Reisiteema lõpetuseks ütleb enesekindlalt ja rõõmsalt, et "Minu aiamaa on minu Egiptus, seal on mul oma aed ja mu lilled. Seal oleks ma hommikust õhtuni."