Ülle Kiviste: väheste sõnade võlu
Tänapäeva sõnamulinasse ja infomürasse uppuvas teabemaailmas on need algupärased ütlused justkui hästi kerkinud kodutehtud värske sai - midagi ehedat ja lihtsat, eristudes oma tavalise maitse ja tagasihoidliku välimusega muust tingel-tangelist, mis jõulude ümber paraku keerleb.
Nii nagu sai on ikka kõige parem siis, kui ta ahjust võetakse, võib ka elu headust mõõta just tänases päevas. Minevik ja tulevik on abstraktsioonid, kõik, mis meil tegelikult on, on praegune hetk. Pole mõtet elada tulevikus, sest siis, kui meie suured plaanid teoks saavad, on juba olevik. Ainukesed asjad, mis saavad toimuda, toimuvad just nüüd, olevikus.
Ka minevikus elamine pole kedagi õnnelikuks teinud - mis juba olnud, see olnud, meil jääb üle ainult järeldused teha ja edasi minna. Seega ei tasu liialt keskenduda ei minevikule ega tulevikule, vastasel korral võib „päris" elu lihtsalt elamata jääda.
Hetke väärtustamine ja olevikus kohalolek on aina populaarsem teema ka kaasaegsete autorite seas. Soovitan lugeda näiteks Eckhart Tolle raamatut „Siin ja praegu: kohaloleku jõud".
Selle aasta kevadel läkitasin sõnumi, et vaatame endi ümber, nii viiekümne meetri raadiuses, et kas ümbruskond on ikka korras nii, et enda ja teiste silma ei riivaks.
Siinkohal tahan tänada kõiki neid, kes oma koduümbruse korrastamisega vaeva nägid, sest tulemus oli muljetavaldav. Korras majapidamisi oli rohkem kui kunagi varem. Kui nüüd kolm suuremat keskust Kaiu, Kuimetsa ja Vahastu oma pooleliolevad ehitus-, lammutus- ja korrastustööd järgmise aasta kevad-suvel lõpetavad, võime rahuliku südamega valla 20. sünnipäeva tähistada.
Nüüd, lumisel jõuluajal oleks tore teha loogiline jätk sellele üleskutsele - vaatame ja märkame, kuidas inimesed sellel maagilisel viiekümne meetri raadiusel elavad. Ilmselt on praegu parim aeg kõrvalmajja sisse astuda ja mõni sõna juttu puhuda. Küsimuse asemel „Kuidas elad?", küsiks seekord „Kuidas end tunned?", võttes ka aja vastus ära kuulata.
Üks tark mees on öelnud, et eesti rahvas peab õppima suhtlema või õppima välja surema. Karmilt öeldud, kuid oma tõetera on siin siiski. Vanasõna „Rääkimine hõbe, vaikimine kuld" sobib siiski olukordadeks, kui oleme valmis kuulama vaikust, seda imelist vaikust, olles iseenese tarkusega, vaatamas iseenese sisse. Vaikuses saame otsida seda tabamata imet, mille nimeks on elu.
Nii nagu August Gailit on öelnud: „Kusagilt alateadvusest sosistati mulle, et viibin siin selleks, et inimeseks saada."
Elu mudel võiks ju ollagi lihtne ja loogiline, looduslik ja loomulik, lõbus ja lustlik. Võib-olla leiamegi nendes lihtsates lausetes, kellegi sõnastatud kontsentreeritud ideedes selguse raskel hetkel, ja miks mitte ka kinnituse oma enda elu mõttele. Seda mõtet me inimestena ikka aeg-ajalt otsime ja see teebki meist inimesed.
Ilusat jõuluaega, sebimist, suhtlemist ja sisemist rahu!
