Ülle Kiviste: vallavanema amet oli mu elutöö
Ülle oli kolmeaastane, kui ema korraldas vaid neile kahele mõnusa jaanipäeva. Ta tegi väikse jaanitule ja hüppas koos tütrega üle lõkke, et lapsele lusti ja rõõmu pakkuda. Väike Ülle aga ütles pettunult: „Mis jaanituli see on, kui „imimesi" ei ole."
Tema vanaisa oleks selle peale ilmselt öelnud: „Otsi taas toise lauda ja koputa sänna pääle." Nii kostis ta alati, kui keegi lastest või lastelastest millegi üle virises või nurises.
Ülle aga ei virisenud ega nurisenud tookord niisama ühtigi. Tal oli tõsine soov - ta tõesti vajas inimesi enda ümber. Vaevalt ta endale seda nii väiksena teadvustas, aga inimestega koos olemist on vajanud ja nautinud Ülle kogu oma elu.
Kui kunagi tuli pere ringis jutuks metsa sisse maja ostmine, tundus see mõte tema jaoks lausa kohutav. Inimestest eemale, üksinda kuskile metsade vahele - ei, mitte mingil juhul! Üllele meeldib, kui ta on elu keskel, selle sees. Ta naudib, kui uksed pauguvad, ülevalt korruselt kostavad naabrite sammud ja õuest on kuulda automürinat.
Inimestega suhtlemiseks andsid Üllele hea võimaluse ka tema erinevad tööalad, esmalt ökonomistina, siis ametiühingus ja ettevõtjana, mis kõik olid Ülle sõnul vaid ettevalmistuseks tema elutööks, milleks ta peab oma kuueteistkümne aasta pikkust tööd vallavanemana.Sellest, mida pikk vallavanemaks olemise aeg tema jaoks praegu tagasi vaadates tähendab, pole ta valmis täna veel rääkima. Sest lahkumise nukrus hoiab veel mõtteid oma peos. Tuleb ju minna eemale oma meeskonnast, oma inimestest.
„Ma ei ole ühestki oma töökohast kergesti üle saanud," sõnab Ülle. Ka oma töötajate lahkumisi on ta aegade jooksul raskelt üle elanud. „Kõik muud tööalased probleemid kahvatuvad selle kõrval, kui keegi meeskonnast lahkub."
Talle omaselt lülitub Ülle aga eluterve kergusega kurvalt teemalt vaimustunult teistele teemadele. Mõned asjad, mis Üllet vaimustavad: süsteemid, tabelid, numbrid, uued ideed ning ka asjad, millel on rääkida oma lugu. Ja muidugi inimesed.
„Mulle meeldib inimesi usaldada," ütleb ta. Juba mitu aastat olen Üllet vargsi jälginud Vahastu laadal.
Olen vaadanud, kuidas ta peatub iga müüja juures pikalt, räägib juttu ja soetab lõpuks mõne käsitööeseme peaaegu iga müügilaua juurest. Just nõnda luuaksegi asjadele nende lugu ja tähendus.
Ülle vanaema pani kirikusse minnes tihti oma põlle head ja paremat täis ja poetas kogu kraami seal inimestele laiali. Aastaid tagasi vallavanemana alustades oli inimeste aitamise usus kasvanud Ülle valmis enda sõnul kas või oma viimase särgi seljast andma, kuid sai õige pea aru, et kui ühele annad, tuleb kõigile anda, ja vallatöös paraku ainult esimese emotsiooni ajel talitada ei saa. Samas on Ülle seisukohal, et inimene on tähtsam kui kuiv eeskiri ja rumalaid seadusi ei tohiks täita, sest muidu see rumalus aina süveneb.
Ja ka maakohas peab olema elu ja peavad olema inimesed, on Ülle veendunud: „Igas külas peab olema suits, et saaks kellegi käest õiget teed küsida, kui metsa seenele minnes ära eksin."
Enam paremini öelda ei saakski.
