Nagu öeldud on Ülle suur loodusesõber. Ta võtab, mis tervisele hea, omalt poolt püüab loodust hoida ja kaitsta. Tihti on Ülle pahuksis metsameestega, kes suurte masinatega armutult metsi ja teid lõhuvad. Mõne mehe on ta sundinud lõhutud metsaaluseid korda tegema. Viimasel ajal teeb talle muret see, et endise raudteetammi äärde on tekkinud musti kilekotte prahiga. Pahategijad pole tal seni õnnestunud tabada.

Varakevadest hilissügiseni käib Ülle paljajalu. Kevadel kustutab kasemahlaga janu ja loputab sellega hommikuti nägu. Varastel suvehommikutel pikutab kastemärjal rohuvaibal, teeb koertega pikki jalutuskäike metsas ja heinamaal. Talvistel täiskuuöödel, kui und ei ole, meeldib Üllele vaadata kuuvalgusest valgustatud õue ja metsaalust. Kõik see tekitab temas erinevaid emotsioone, mis toidavad vaimu ja keha. Ülle arvab, et mets ja maa tema ümber on head sõbrad, kes aitavad ja toetavad. Ülle räägib, et möödunud sügisel külastasid teda kaks tuttavat tohtrit, üks neist oli elanud kümmekond aastat Ameerikas, tema tegi selgeks, kui õnnelik inimene on Ülle, et elab sellises kohas, looduse keskel. Ise me ei oska hinnata, milline rikkus ja hea tervise pant on Eesitmaa loodus, oleme sellega nii harjunud.

Tihti leiavad väikesesse metsatallu tee Ülle lapsed ja lapselapsed, sõbrad ja sugulased. Sügiseti korraldab ta neile nn. „seeneturismi", sest ta teab täpselt millise puu või põõsa taga mingi seeneliik kasvab. Koos Üllega ei ole ka kartust metsa ära eksida. Marju siinsetes laantes ei kasva ja sellest on Üllel tuline kahju. Metsa minnes ei unusta Ülle kunagi metsavanalt luba küsida ja tagasi tulles andide eest tänada.

Ülle räägib, et on aastatega selles pärapõrgus elamisega harjunud. Kui vahel peale paaripäevast linnaelu nautimist laste juures, tuleb pikk maa mööda porist teed koju kõmpida, on küll meel must. Aga kui kodu paistma hakkab ja ümberringi mets ja põld linnulaulust rõkkab nii et kõrvad kurdid, läheb tuju heaks.

Ülle armastab puhast toitu. Ise kasvatab kõik aiavilja, korjab ravimtaimed, teeb hoidised, joob koduseid marjamahlu. Laudas mökitavad kitsemamma Matilda, talled Vöödik ja Tähik ning kanakari annab häälekalt teada, et aeg on mune korjata. See väike majapidamine annab igapäevast tegevust ja pisut lisa pensionile.

Kui uurisin, et kas ta üksi ei karda, vastas Ülle, et metsloomad külastavad tema koduõue tihti, neid ta ei karda. Aga karuga küll kohtuda ei soovi ja äikese ajal on hirm väga suur. Siis pöördub ta kõigi vägevama poole ja palvetab. Ülle usub, et looduse ja meie kõigi üle valitseb mingi seletamatu jõud, mille vastu inimene on võimetu.

Üllet rõõmustab siinne taimede liigirikkus. Võrreldes kadunud abikaasa kodukandi loodusega Kilingi-Nõmmes, kus võimutses suurel määral kanarbik, jätkub siin õite ilu varakevadest sügiseni. Eriti armastab ta orhideesid, lemmik on kuldking. Selle taime kasvukohta ta ei avalda kellelegi, kartuses, et äkki keegi kaevab taimed üles. Peale kuldkinga õitseb heinamaal veel umbes 5 liiki orhideesid. Kuna Ülle on allergik, on tal paar soovitust sügeluse vastu ja üks tervisliku salati retsept.

  • Võta peotäis kadakaokkaid, keeda vees ½ tundi. Määri selle keeduveega sügelevaid kohti.
  • Võta toorest melissiürti, vala peale piiritust, lase nädalapäevad seista. Määri sellega sügelevaid kohti.
  • Salati valmistamiseks korja suur kamalutäis põdrakanepivõrseid, rebi näppude vahel peenemaks, haki juurde 2 spl rohelist sibulat, ½ värsket kurki, 2 tomatit, segada. Vala üle maitsestatud õli-, jogurti- või majoneesikastmega. Tähelepanu! See salat on eriti kasulik meestele.

Niisiis hooligem meid ümbritsevast loodusest, siis käib teie käsi hästi, tervis on korras ja meel rõõmus. Kena kevadet!