Algusaastatel oli hooldekodu juhatajaks Liivi Uueni. Alates 2. jaanuarist 2003 toimub töö minu, Maarika Koppeli, juhendamise järgi.

Tegelikult, ega ma üksi kogu füüsilist ning vaimset tööd ära ei tee. Meid on kokku 12, kes nõu ja jõuga abiks on. Kogu kollektiiv on tore ning sõbralik, tehakse nalja ning jutustatakse päevasündmustest. Vanadel inimestel on palju elukogemusi ning mõnikord elavad nad oma mälestuste- ja fantaasiamaailmas. Siis kuuleb uskumatuid lugusid, mida ikka aeg-ajalt kirja paneme. Igav juba hooldekodus ei hakka!

Tööd meil jätkub, kuna hoolealuste eest tuleb hoolitseda - vajavad ju nemadki hoolitsust ja kaitset ning seda igapäevaselt. Peab olema diplomaat, et kõikide hoolealuste muredest aru saada ja neid lahendada. Meie suurimaks rõõmuks on see, kui haige ütleb hommikul, et tal on täna juba parem.

Meie maja teiseks suureks rõõmuks on laulumemm. Nii kutsuvad hoolealused Helle Pajulat, kes viib läbi lauluringe. Lauluring kestab kaks tundi ning selle aja jooksul lauldakse, räägitakse, tähistatakse koos sünnipäevi ja muid tähtpäevi. Helle on meie majas väga oodatud inimene!

Meie sõbrad ja abilised? Esimesena mainiksin ära valla, kes aitab alati ning annab nõu ja teeb ettepanekuid. Samuti ka perearst Ruth ja pereõde Merike, kes hooldekodu elanike tervisel silma peal hoiavad. Lisaks teeme koostööd Uhtna Hooldekoduga, anname üksteisele nõu, teeme ettepanekuid ja aitame kui vaja. Rõõmu silmadele ja kõrvadele teevad muidugi meie väikesed naabrid lasteaiast, kelle kilkeid ja naeru ikka kuulda on ning keda õues toimetamas näeb.

Lõpetuseks tahan tänada hooldekodu personali luuletusega:
Elutee ei ole samet,
vahest murest pea on paks,
kuigi leidub mõni amet,
mis teeb elu mõnusaks!

Palju õnne hooldekodu sünnipäevaks!

Kallistused nii endistele kui ka praegustele töökaaslastele ning meie toredatele hoolealustele!