Unustatud majad: Hilisjuugendlik apteegimaja
Enamasti olid need väikesed puitsuvilad, millele olid iseloomulikud suured verandad. Oli aga ka avaramaid pansionaadilaadseid maju, kus suvitajatele tube üüriti.
20. sajandi alguses hakkas kasvama aastaringsete elanike hulk. Koos sellega hakkasid tekkima ka aasta läbi tegutsevad poed, kohvikud, rätsepatöökojad ja muu alevi eluks vajalik teenindusstruktuur. Millal praegune Mai tänav 4 maja algkujul ehitati, ei olegi täpselt teada. Tõenäoliselt oli seegi rajatud juba millalgi 19.–20. sajandi vahetuse paiku suvilana. Nõmmelastele on see roheline puumaja olnud aastakümneid aga ennekõike tuntud vana apteegina, ka Mai tänav kandis selle järgi vanasti Apteegi tänava nime.
Nõmme alevis nimelt polnud apteeki ning 1910 üüris siin ruumid ja asutas apteegi proviisor Arnold Johan Wilhelm Trossin, päritolult lihtne mees, maalt Tallinna kolinud pottsepa poeg, kes tänu oma tublidusele ja edasipüüdlikkusele oli saanud lõpetada gümnaasiumi ja hiljem suutnud omandada rohuteadlase kutse. Legendaarse proviisori omandusse jäi ladina köök 1940. aastani, vanemad nõmmelased mäletavad seda isiksuslikult koloriitset ja sõbralikku härrat kui «ebamäärasest rahvusest meest», kes rääkis vabalt nii vene, saksa kui eesti keelt, aga kõiki aktsendiga, nii et õigupoolest ei saanudki aru, mis keelt tema emakeeleks pidada. Trossin suutis Nõmmel kanda kinnitada, ostis maja peagi päriseks ja tema ajal – 1924 – tehti hoonele ka pealeehitis, millega seoses varem pooleteisekorruseline ehitis muutus tervikuna kahekorruseliseks ja sai oma siiani püsinud välimuse.
Esimesele korrusele jäid apteegiruumid koos juurde kuuluva laboratooriumiga, kus, nagu tollastes apteekides ikka, töötas mitu assistenti, sest toona oli valmisravimeid vähe, paljud rohud segati arsti retsepti järgi kohapeal. Teisel korrusel oli apteekri enda korter ja veel mõned eluruumid. Erakordselt keerulise katusekujuga sopilist hoonet võib pidada hilisjuugendlikuks, selle ümberehitusprojekti tegi Toomas Gutmann, juba tsaariajast alates Nõmmel projekteerinud populaarne ehitustehnik, kelle loomingut on siinkandis säilinud palju. 1940.–41. apteek ja maja natsionaliseeriti, kuid apteek jätkas tegutsemist algses funktsioonis. Hiljem, 1970. aastatel on hoonet veelgi ümber ehitatud, nii on apteegi-osale tehtud suuremad raamjaotuseta vitriinaknad, mis maja tõtt-öelda just ei kaunista, majale pandi eterniitkatus, mis pole ka kuigi kena, aga on seni vähemalt oma funktsiooni täitnud ja hoone suurematest niiskuskahjustustest päästnud.
Rohtu saavad nõmmelased siit seniajani, 2010. aastal tähistas Nõmme apteek pidulikult 100. tegutsemisaastat. Nüüd on aga liikumas hirmujutud, et apteek tahab siit majast ära kolida. Koht olevat liiga kõrvaline ja aastaid apteegi põhiklientideks olnud rongireisijaid praegusel autode-ajastul väheks jäänud. Oleks küll kole kahju, kui katkeks saja-aastane traditsioon.
Artiklisari ilmub kord kuus koostöös kultuuriväärtuste ametiga.
Loe ka:
