Unustatud majad: maja, mis alles ootab valmimist - Õitse 42

Nõmme oli omal ajal kõige kiiremini kasvav asum Eestis. 1917. aastal, kui saadi aleviõigused, oli siin ligi 4000 alalist elanikku, linna õiguste saamisel 1926. aasta novembris juba 10 000. Seetõttu oli elamuehitus 1920.-1930. aastatel Nõmmel eriti intensiivne. Nõmme elanike sotsiaalne koosseis oli kirju: Tallinna vabrikutöölised ja ametnikud kõrvuti rikaste ärimeeste ja töösturitega.

Rahalised võimalused olid erinevad, kuid soov ühine - rajada Nõmmele kodu. Nii kerkis kõrvuti lihtsate elumajadega siia ka uhkeid, mitmekorruselisi eramuid. Ka niisuguseid, mille lõplik valmisehitamine on selle omanikele ilmselt üle jõu käinud. Esialgsed suured plaanid jooksid algava majanduskriisi tingimustes lihtsalt liiva.

Ühte niisugust markantsemat näidet võime näha Õitse tänaval, kunagise Peetri aedlinna piirkonnas. Hiljuti ühe Nõmme maja remondi ajal välja tulnud arhiiv aitab heita pilku ka selle maja ajaloole.

Krunt ehitamiseks - 400 ruutsülda (u 1821 m²) - mõõdeti Harku mõisamaast välja juba 1913. aastal. Selle omanik Gustav Schneider sai aga oma töö tõsisemale jätkamisele mõelda alles pärast I maailmasõja ja Vabadussõja lõppu. Nii valmiski ehitusplaan, mille selle autor insener W. Ilvest viseeris 15. juunil 1922. Tänav ise kandis sel ajal veel nime Sudebnaja (Kohtu).

Plaani kinnitamine võttis aga aega ning alles neli aastat hiljem, 18. märtsil 1926 sai see Nõmme alevivalitsusest kõik vajalikud allkirjad. Alguses sujus ehitus võrdlemisi tempokalt - Nõmme linnavalitsuse akti järgi oli hoone kogu mahus (kolm korrust + mansard) 1. jaanuariks 1928 valmis, kuid puudusid veel osaliselt põrandad ja ahjud ning maalritööd olid lõpule viimata.

Õitse 42 trepp 1930. aastate alguses. (Foto: Leho Lõhmuse erakogu)

Edaspidi langes tempo siiski oluliselt, sest esimesed elanikud kolisid majaraamatu järgi sisse alles juulis 1931. Maja edasine ehitus ja hooldus käis omanikule aga ilmselgelt üle jõu ning 1934. aasta mais müüs ta selle ning kolis kogu perega välja. Uus omanik alustaski uue jõuga, tellis 1937. aastal insener Aleksander Jommilt projekti maja ümberehituse, garaaži, majandushoonete ja reovee puhastusseadmete kohta.

Kuid saabusid uued ajad ning 7. jaanuaril 1941 maja natsionaliseeriti. Vast sellel päeval oli maja ka kõige rohkem valmis, edasi tuli taas allakäik.

Siinkohal mõni sõna Õitse 42 ehitaja ja projekteerija kohta. G. Schneider (1875-1952), kes 1936. aastast kandis nime Kusto Ulmre, oli selle aja kohta jõukas mees, omanimelise raamatu- ka kirjatarvetekaupluse omanik Tallinnas. Kauplus kirjastas muu hulgas ka piltpostkaarte, sh Nõmme vaadetega. Vabadussõjas teenis ta staabi tõlgina ja trükitööde kontrolörina, hiljem mõnd aega sõjaväe varustusvalitsuses.

Seal ilmselt tutvuski ta Wikenti Ilvestiga (1889-1959), kes oli hariduse saanud Peterburis sõjaväeinseneride tehnikakoolis. I maailmasõja ajal ehitas ta kindlustusi Visla jõel, Vabadussõja ajal teenis aga 2. diviisi töösalga ülemana. 1920. aastate alul, just maja projekteerimise ajal, oli ta varustusvalitsuse ehitusja korterijaoskonna vanem ehitustehnik. Ilvesti teiste projekteeritud majade kohta paraku andmeid pole - nii ei saa me ka iial teada, kumma, kas omaniku või projekteerija idee oli see suurejoonelisus.

1920. aastate Nõmme ehitistest on Õitse 42 kindlasti kõige uhkem - kolme risaliidiga esifassaad, trepikoja kohal vintskap, mida kroonimas torn. Skulptuurid ilustamas kõrget poolkelpkatust ning muidugi Nõmme kõige võimsam, lausa teisele korrusele suunduv välistrepp.

Nii nagu ehitaja, pole ka hilisemate omanike, kelle seas oli vahepealsel Nõukogude ajal muidugi ka riik, võimed ja võimalused sellest majast üle käinud. Nii seisab see ka tänapäeval, üks pool viimistletud ja korras, teine poolik, nagu 1928. aasta kirjelduses. Trepp, vahepealsetel aastatel lootusetult äravajunud, on demonteeritud ning ootab taassündi. Nii nagu ootab valmimist kogu maja.