Unustusehõlm ründab esiisade maad - rajame Velise vägilasriigi?!
Paar aastat tagasi ühel sügisõhtul istusime abikaasaga lihtsalt niisama ja vaatasime televiisorist ,,Rooside sõda“. Seal oli küsimus: missugune hoone on igas suuremas linnas? Välja jäi tulemata ,,kirik“. Ütlesin siis, et näed sa, mille peale inimesed ei tulegi ja et isegi nii väikses kohas kui Velise on kirik olemas. Sellepeale ütles abikaasa: ,,Velise on teine teema. Velise oli kunagi vabariigi keskus.“
Oma suguvõsa kokkutulekul istusime koos kunagise ülikooli õppejõu dotsent Rein Oidramiga ja ta ütles tunnustavalt, et vaata ikka, milline koht on Velise, tal on lausa oma koduleht. Seda oli sellise mehe suust tore kuulda, aga hiljem omaette olles jäin ma mõtlema.
Mõtlesin tollest hetkest tagasi 45 aastat ja tuletasin meelde aastat 1968. Mäletan, et Päärdu poolt bussiga Velise poole sõites oli esimeseks bussipeatuseks, ,Velise metskond“. Tõsi, seal ei olnud metskonda (üks metsnikest elas seal), aga Vana-Nurtus oli täiesti olemas Velise metskonna kontor. Edasi tuli juba suur hoonete kompleks, mis kuulus Velise kolhoosile (töökoda, kontor, karjalaut), selles kompleksis oli ka Velise meierei.
Mu sünnikodu naabermajas, mis kunagi oli koolimaja, asus sel hetkel Velise külanõukogu. Mäletan, et kui Velise koolis tunnid lõppesid, läksin ema töökohta Velise sidejaoskonda ja nurusin talt natukene raha. Selle raha eest ostsin siis Velise poest limonaadi ja saia või läksin hoopis Velise apteeki ja ostsin sealt tahvli hematogeeni.
Mäletan, kuidas jões jala katki tegin ja siis Velise velskripunkti velsker Ülo Võsa haava kinni õmbles. Mäletan, kuidas 7. klassi poisina Velise kultuurimaja orkestris hakkasin trummi mängima. Ja siis meenus, kuidas 1982. aastal Velise kirikust aitasin vanaema kirstu välja kanda.
Seesama kirik on kõigist nimetatutest ainukesena alles jäänud, ülejäänud on kõik koondatud üheks “asutuseks”, mis kannab nime Koduleht. See on force majeure, mille vastu ei oleks saanud mittemingisuguse jõuga. Kes on sõitnud autoga Kesk-Euroopas, teab, et seal on see ammu juhtunud. Me võime suhtuda nõukogude aega kuidas tahes, aga üks on kindel – nõukogude kord seda tühjust küll ei tekitanud. Vastupidi. Kolhooside ja sovhooside aeg lükkas seda katastroofi mitu aastakümmet edasi. Selles protsessis on määravaks saanud traktorite võimsuse kasv ja haakeriistade laiuse suurenemine.
Ühel hetkel, kui sirvisin raamatut ,,Velise valla ajaloost“, tajusin, et minul pole veel õige aeg vaadata minevikku, tulevik on see, mille pärast peab muretsema. Tundsin, et just praegu peab selles osas midagi ette võtma ja hakkasin (esialgu võrdlemisi vaistlikult ja eesmärgitult) tegutsema.
Paar kuud tagasi küsis abikaasa minu sebimise peale, et mis teil plaanis on. Alustasin kuidagi ebalevalt ja ei jõudnudki veel midagi konkreetset vastata, kui ta juba ütles: ,,Aa, te tahate Velise maailmakaardile tagasi tuua.“ Vastasin talle võrdlemisi irooniliselt, et huvitav, milliselt maailmakaardilt leiab ta Atlantise, et viiekümne aasta pärast on Velise sama kadunud müütiline koht.
Siis nagu keegi sakutas mind. See ei olnud abikaasa, vaid mingi kõrgem jõud. Just nimelt – müütiline! 50 aastat tagasi ei osanud keegi uneski näha et Velisel hakkab selline tühjus valitsema, praegu on võimalik kenasti aimata, mis 50 aasta pärast Velisel on. Kirik ja koduleht on alles. Üks osa maju on maha võetud. Need, mis alles, on täiesti kenas korras, sest vahepeal on buumi aja laenuvõtjad oma maksetega ühele poole saanud ja soetanud endale maamaja, sest Tallinn on meeletult laienenud, välja veninud, nii et eeslinn võib-olla algab juba Ääsmäelt. Üle Eestimaa on kõik maamajad leidnud endale uue omaniku.
Selles poleks midagi halba, kui ei valitseks üks suur oht. Võib juhtuda nõnda, et talvel ei tõuseks Velisel ühegi maja korstnast suitsu, mis tähendab, et Velisel ei elaks ühtegi inimest, kellel oleks kohalik sissekirjutus. Kuigi suviti liigub nädalavahetustel külas palju autosid ja on kosta laste kilkeid, võib teoks saada tõeline õudusunenägu praeguste Velise inimeste jaoks – nende külas ei liiguks kedagi, kes saaks uhke olla oma Velise päritolu üle. Keegi ei tea midagi Lurichi kaamelitest, keegi pole kuulnud Maria Loorbergi ,,elavast karussellist“ ega sellest, kuidas Tõnis Ervin viiskümmend venelast Velise kiriku juures läbi peksis. Keegi pole kuulnud Velise Vabariigist ega Velise vallast. Ühesõnaga, Velisest saab lihtsalt ükstavaline koha nimi.
See juhtub kohaga, kus kunagi oli viis poodi üksteisega peaaegu kõrvuti, kus 6-klassilises koolis käis üle 120 lapse (rohkem lihtsalt majja ei mahtunud) ja kiriku kogudusel oli peaaegu 900 liiget. Tegelikult võib see õudusunenägu isegi jätkuda. Mingil hetkel kiljatab keegi: ,,Issand jumal, küll see Valgu sovhoosi aeg ikka oli üks tore aeg! Tõstame selle sovhoosi aja jälle au sisse!“ (Olin ise kohal, kui sovhoosile pandi mälestuskivi.)Ja siis tõuseb Velise tuhast kui Valgu sovhoosi üks osakond.
Head inimesed, kelles teis rohkemal või vähemal määral voolab Velise verd. On aeg midagi ära teha. Kummalisel kombel on algus juba tehtud. Viimane klassikaline kultuuriüritus Velisel, mis tähendas pidu, kus algul oli oma rahvamaja näitetrupi etendus ja pärast tantsuks mängis maja ansambel, toimus 1970-ndate lõpul. Mina olen Velise kooli kõige noorem vilistlane ka siis, kui elaksin 100-aastaseks,sest 1970. aasta sügisest Velisel enam haridust ei antud. Niisiis, Velisel ei ole praegu (ja ei saa ka tulevikus olema) klassikalist kultuuri- ega hariduselu, aga on olemas Velise Kultuuri ja Hariduse Selts, mis tähistas hiljuti oma 10. aastapäeva. Kultuur ja haridus pole küll müütilised asjad, aga juba seguneb reaalsus minevikuga.
Täpselt niimoodi peamegi hakkama edasi liikuma. Kuna seltsi juhatuses on krapsakad ja tegusad inimesed, siis on kindel, et kui vägilasriigi ideele rahva toetus taha tuleb, saab idee ka teostatud.
Andke nüüd kõik Velise verd inimesed, kes seda lugu loevad, oma lähematele ja kaugematele sugulastele Kuressaarest Narvani ning Tallinnast Vastseliinani teada, et miskit on teoksil, midagi on tulemas.
Pisut dramaatikat pole üleliia: ,,Tähelepanu! Meie esiisade maad rünnatakse. Ma kordan: unustusehõlm ründab meie esiisade maad.“ Selline teadaanne tekitab kindlasti uudishimu, mis ongi esialgu kõige olulisem, sest kuidas esiisade maad täpsemalt kaitsta, sellest juba järgmistes kirjutistes.
Selles loos olgu sõnastatud eesmärk: viiekümne aasta pärast ärgu olgu niivõrd oluline see, kes Velisel elab, vaid see, kus ta elab. Näiteks Colombias Guatavita järve piirkonnas paiknevad inimesed elavad Eldorados– müütilisel kullamaal. Kreekas Peloponnesose kõrgmaal paiknevad inimesed elavad Arkaadias– idüllilises müütilises karjaste tegevuspaigas. Mäletate, kuidas laulis Demis Roussos: ,,Sa mu ainus arm, Arkaadia, laulu-, naeru- ,õnnemaa“. Hakkame tegutsema selle nimel, et viiekümne aasta pärast elaksid Velise inimesed (olgu siis kas või ainult suvel)Vägilasmaal, kõigile teatud ja tuntud paigas.
