kirjutas ajaleht Alutaguse Teataja Mäetagusel surnud loomaravitsejast, kelle abi olid väga paljud kasutanud. Ravitseja oli olnud endine Mäetaguse mõisa karjane, tal ei olnud küll kõrgemat arstiteaduslikku haridust, kuid ta oli olnud inimeste hulgas siiski väga hinnatud. Ta oli lugupidamise ära teeninud oma kohusetundliku ja ustava suhtumise tõttu ning ka seepärast, et küsis loomadele abi andmise eest üsna väikest tasu. „Surm eelöelduga ei arvestanud ning kutsus mehe endaga kaasa, mispeale väga paljud kurvad on," kirjutas Alutaguse Teataja. Kah-juks ei olnud ajalehes kirjas selle tubli loomatohtri nime.

Samast ajalehest sai teada, et Mäetaguse tuletõrjeühing kavandas Metskülas avada jaoskonna kõigi „tarviliste abinõudega". Selline otsus sündis tuletõrjeühingu korralisel aastakoosolekul, kus valiti ka uus juhatus, valituteks said kodanikud Sepp ja Valdmann.

27. aprillil 1932. aastal kirjutas Alutaguse Teataja sellest, et vaid aasta tegutsenud Mäetaguse perenaiste seltsil oli 71 liiget. „Selts on töötanud edu tähe all," tunnistas ajaleht. Seltsi koosolekud olid olnud asjalikud ja üksmeelsed ning nende lõpus oli lauldud ühiselt laulu „Eestimaa, mu isamaa".