Kuna tollased sündmused arenesid väga kiiresti, ootamatute pööretega ning illusioonide ja kuulujuttude õhkkonnas, puudus asjade käigust täpsem ülevaade ka osalistel endil. Üks keskseid tegelasi, kes juba septembrisündmuste käigus legendiks sai, oli Johan Pitka. Tema nimi kajab vastu paljudes mälestustes ja dokumentides, kuid me ei tea tänaseni, mil määral ta suunas eesti sõjameeste vastuhakku Punaarmeele või kui palju oli neis sündmustest stiihiat. Lõplikult pole teada isegi Pitka surmaaeg ja -koht. Mati Mandeli raamatust leiame parima ülevaate, mida fragmentaarsed teated (sh kriitiliselt kaalutud müstifikatsioonid, mälu- ja propagandamoonutused) võimaldavad kokku panna. Ja see üldpilt lubab rääkida tagantjärele pitkapoistest, kuigi tegelikkus oli palju kirjum ja mitmekesisem. Sümbolina on aga pitkapoiste nimetus õigustatud, sidudes üldistavalt kokku mehed, kes olid valmis andma oma elu Eesti vabaduse, au ja tuleviku eest. Nende, peamiselt noorte meeste, aga ka naiste, vastupanu oli lootusetu, kuid nad aitasid maha pesta 1940. aasta häbi, mille jättis eestlaste hinge hääletu alistumine. See on ka Mati Mandeli raamatu keskne moraalne sõnum. Lait matult vormistatud teadusliku uurimusena (inglis- ja venekeelne resümee, skeemid, fotod- illustratsioonid ja isikunimede register) on Mati Mandeli raamat väärt täiendus nii sõjaajaloolaste kui ka kõigi ajaloohuviliste lugemislauale. Keila kandi inimestele peaks see pakkuma iseäranis suurt huvi, justkui dokumentaaljutustus, mis avaneb silme ees nagu film. Aga tõepoolest, pitkapoisid vääriksid oma „Marmortahvlit".

Raamat on soodushinnaga müügil Keilas Harjumaa Muuseumis ja Tallinnas Eesti Ajaloomuuseumis.