Uus väljakutse – töö jagamine robotitega
"Aga küll nad üksteisega varsti ära harjuvad," arvab taluühistu juht lehmade ja robotite suhete kohta. "Tark lehm harjub robotlüpsiga päevaga, loll lehm nädalaga, inimene õpib terve elu," muigab mees siis.
Vilama Taluühistul on olnud halvemaid ja paremaid päevi. Alustati nagu paljud selle kandi põllumajandustootjad. Põllumajandus- ja maareformi käigus saadi hingusele minevalt Ravila ühismajandilt päranduseks mõned traktorid, paar paagitäit kütust ja kuus kuhja kartuleid. Lisaks veel paarsada hektarit põldu. Oligi kogu pärandus kunagisest tugevast kolhoosist.
Farm või ei midagi "Põllud ei andnud meile alguses midagi, väetist, millega vilja turgutada, polnud. Kartul aga päästis. Käisime kevadel linnas kartulit müümas, saime kütust osta, masinad põllule saata," meenutab Aigar Kruusamägi esimest, algusaastat.
Mõne aasta pärast, kui Ravila kolhoosi lüpsifarmi jäänukitele tekkinud aktsiaselts Vollhet pankrott i läks, omandati ka laudakompleks.
"Muud varianti meil ei olnud, Vollhet oli meile kõvasti võlgu, pidime farmi üle võtma, muidu oleks kõigest ilma jäänud," meenutab Ain Kruusamägi algusaastaid. Vollhetilt saadi laudakompleks, milles oli selleks ajaks sada lehma alles jäänud.
Esimesed robotid
Praegu töötab Vilama Taluühistus 17 inimest, maad on 750 hektarit, millest 400 on vilja- ja rapsipõldu 350 hektarit aga rohumaad.
"Esimese katse lüpsiseadmeid uuendada tegin 2004. aastal," meenutab Ain Kruusamägi. "Koostasime PRIAsse projekti, ka raha eraldati. Pidi tulema lüpsiplats. Paraku andsime oma projekti natuke hilja üle, PRIA kiitis selle küll heaks ja tegi rahaeraldise, aga raha enam ei jätkunud. Projekte oli rohkem vastu võetud, kui rahakott lubas."
Et aga paljusid asju määrab saatus, selles on Ain Kruusamägi kindel. Määras seegi kord, ja paremini minema, kui taluühistu meeskond arvata oskas. Sellel ajal hakkasid Eestisse jõudma ka esimesed lüpsirobotid.
"Naabrimees, aktsiaseltsi Pakar juht Endel Albin seadis esimesed lüpsirobotid üles. Käisin asja uurimas, tundus parima variandina," meenutab Ain Kruusamägi nüüd. Loomulikult tekkis siis ett evõtliku mehe peas küsimus - milleks tahta platsilüpsi, lüpsirobot on juba uuema põlvkonna tehnika. Kirjutati jälle projekt ja...
Tööd ära ei võta
Eelmise aasta lõpus jõudsidki kaks esimest fi rma Boumatic lüpsirobotit Kosele. Nüüdseks on need lauta juba ka üles seatud. Ja märtsiks oodatakse veel kahte.
Üks robot lüpsab keskmiselt 65 lehma, neli robotit sõõrutavad tilgatumaks seega 240 looma. See on sama palju ja natuke rohkemgi piimaandjaid, kui neid Vilama Taluühistu laudas praegu on. Mis saab siis lüpsjatest? Kas töötuid tuleb valda juurde, robotid võtavad inimeste töö ära?
"Ega see nüüd nii ka päris ei ole," mõtiskleb Ain Kruusamägi. "Mõned lüpsjad töötavad meil juba päris algusaastatest, tahavadki puhkama jääda, nooremad aga... Eks inimestel tule natuke ümber õppida.
Päris sedamoodi torusselüpsiga, nagu me kakskümmend aastat tagasi alustasime, ka ju enam ei saa. Elu on muutunud. Kui lehm saab robotlüpsi selgeks, miks siis inimene ei peaks saama. Küll me hakkama saame."
