Väärtusõpetus vastlapäeval
Ühel päeval sattus mu kolleeg seda lauset lugema ja soovis toredat mõtet ka enda jaoks üles tähendada. Arvan, et nii liiguvadki head mõtted ja ideed ühelt inimeselt teisele. Ühest ideest kasvab teine, kolmas, neljas jne. Väikestest asjadest võib kasvada midagi suurt, ühist ja toredat – võib tekkida päris oma lugu.
Hea oleks, kui meie lapsed saaksid kasvada väärtustest hoolivate lapsevanemate ja õpetajate keskel, sest inimese põhiväärtuste alused kujunevad välja juba 6.–8. eluaastaks ning kinnistuvad jätkuvalt kuni 18–21 aasta vanuseni.
Väärtuskasvatus mängude kaudu
Viimsi lasteaedades on kasutusel tarkuste hoidise metoodikal põhinev väärtuskasvatuse programm, s.t igal nädalal hoidisepurgi taasavamist ja purgist uue tarkusetera leidmist. See on tore ja mänguline võimalus suunata lapsi hoolivuse, koostöövalmiduse, sõbralikkuse ja hea käitumise poole läbi edasiviivate Eesti vanasõnade. Koos õpetajaga räägitakse lahti, milliseid väärtusi vanasõna endas kannab, esitatakse küsimusi, arutletakse, jutustatakse ja kuulatakse lugusid, lauldakse, mängitakse mänge ja tegutsetakse lähtuvalt vanasõna väärtustest ja temaatikast. Mängud ja tegevused toimuvad nii toas kui ka õues.
Meie vastlapäeva nädala vanasõna “Käsi peseb kätt, siis saavad mõlemad puhtaks” väärtuseks võiks olla koostöö ja teadmine, et koostöös peitub suur jõud, ühiselt midagi tehes ja soovides võiks ka halb heaks muutuda.
Pargi Lasteaia vastlapäeva lugu aitasid luua meile külla tulnud õlgedest meisterdatud jänes Maali, õpetaja jutud vastlapäeva ja tuhkapäeva kommetest ning traditsioonidest, samuti kogu Pargi maja personali innukas koostöö. Veebist leitud idee ja üleskutse numbri 112 meisterdamiseks (Euroopa 112 sai veebruaris 20-aastaseks), laste vahetu mängulust, soov uut kogeda, küsimusi esitada, oskus unistada ja loota headusesse.
Kada abil paremaks
Lisaks tavapärasele – mitmel moel liulaskmisele, maitsva hernesupi ja isuäratavate vastlakuklite söömisele – said lasteaia kõik neli rühma (vanuses 3–6 aastat) osaleda aegade hämarusest pärit maagilises toimingus nimetusega kada ajamine eesmärgiga vabaneda kõigest halvast, kurjadest jõududest, mahajäämusest ja ebaõnnest.
Kada on kaltsudest ja õlgedest meisterdatud pundar. Meie kadad valmisid omavahel kokkuseotud riideribadest. Riideräbalate vahele kadade sisse punusid lapsed oma halvad teod, sõnad ja harjumused (tõuklemine, solvamine, löömine, näpistamine, hammustamine, jonnimine, toas jooksmine ja karjumine, püksi pissimine, mänguasjade lõhkumine, juustest tirimine, pahad sõnad, ninakoukimine, jala taha panemine jne).
Kirevad kadad valmis, hakkasid lapsed neid endi ees keppidega lükates ning suurt müra ja lärmi tekitades rühmaruumidest õue ajama. Sealt edasi teed pidi väravast välja, sest vastlakombestiku järgi tuli kada kuhugi metsa või võõrale maale ajada. Otsustasime kadad riputada lasteaia värava kõrval kasvava paju külge. Tegevuse käigus tekkis lastel palju küsimusi – mis saab kadadest edasi, kas keegi mööduja võiks kadad kaasa võtta, kas meie lasteaiast ära aetud kadades olev halb läheb nüüd teistele inimestele jne.
Iseenesest lapsed ju kellelegi halba ei sooviks ning siis tekkiski huvitav mõte – 112 võiks aidata!
Kadad tuleks kadade haiglasse viia ja seal terveks ravida, kus halvad mõtted ja teod võiks muutuda headeks mõteteks ja tegudeks. Kuidas aga 112 nähtavaks teha? Otsustati number 112 paju all olevale lumehangele jäädvustada kuuseokstega, mis liulaskmisest järele jäid. Õpetaja tegi kepiga lumele 112 kujutise ning lapsed torkasid kuuseoksad numbrikujutise sisse ja oh, imet – kahe päeva pärast olid kadad paju okstelt kadunud.
Õppisime seda, et meie endi vahvad lood tekivadki vaid häid mõtteid mõeldes ja toredaid tegusid tehes.
