Vaatamisest, nägemisest ja vestlusest asjadega
Muuseumis on palju asju. Hääletult seistes jutustavad nad oma elust ja saatusest. Kuidas on võimalik kuulda, mida asjad kõnelevad? Vastaksin - vaadates.
Aga vaatamine ei tähenda alati veel nägemist. Silmadega tajutav maailm ei ole kõigile ühesugune. Kõik ei näe vanal, värvi poetaval seinal kujutisi. Koidest uuristatud eseme juures märgatakse vaid tema vanust ja väärtusetust.
Liiga tihti on asjadel kurb saatus. Need asjad, mis muuseumisse jõuavad, on õnnelikud. Nemad saavad vaatajale oma lugu jutustada.
Muinasjutulaagrilised veetsid ühe päeva Sillaotsa talumuuseumis vanu asju huviga uurides. Huvi ümbruse vastu on see, mis vaataja silma juhib. See, mida inimene näeb on pilt, mille ta on ise vaadates aktiivselt loonud.
Selle pildi loomisest on osa võtnud mõtlemine, emotsioonid, aistingud, terve inimese olemus.
Vaatamisega segunevad mälestused, avastused ja ahhaa-elamused. Nii oli ka nende muinasjutulaagri õpetajatega. Tänu muuseumitöötajate suunamisele avastati ja kogeti äratundmise rõõmu.
Joonistamine on vaatama õppimine. Kuidas vaadata nii, et joonistada õpetas meile Märjamaa muusika- ja kunstikooli õpetaja Anne Muinaste. Joonistades kogesime, et nägemine on kompimine. Asjad elustusid meie silme all ja kõnetasid meid.
Õpetaja, kui järgmine kord lastega muuseumisse lähed, võta kaasa paberid ja pliiatsid. Vaadake neid vanu esemeid pliiatsi abil. Kui laps harjub teistmoodi vaatama, muutub midagi tema mõtlemises ja arusaamades. Ehk kuulevad siis lapsedki vanade asjade kõnelusi.
Mõistmine on nägemine.
