Eelmisel aastal, kui vabariiklik erivajadustega inimeste teatripäev toimus Tori Rahvamajas, loositi välja 2012. aasta uus tegija. Õnn naeratas Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskusele. Sõit sinna toimus meil koos Tori Koduga.
Bussis oli palju erinevaid vahendeid, mis kõik kasutati näidendites. Meil oli kaasa võetud üks eriti kummaline tegelane - nimelt lehm. Lehma paigutamisega oli algselt tükk tegemist, kuna see lehmake oli ühe korraliku täismõõtmetega lehmvasika suurune. Esialgu oli kohkunuid nägusid palju teiste klientide poolt, kuna lehm ja bussiga sõitmas see on midagi enne olematut.
Kohale jõudes tervitati meid ja paluti meid kohvile ja väikest suupistet võtma. Kõik suupisted ja muu lauaga seonduva olid ette valmistanud Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse õpilased. Kõik oli väga maitsev. Peale väikest kehakinnitamist hakkasidki peale etteasted. Meie - Tori Sotsiaalmaja - esinesime näidendiga ja mustlastantsuga. Näidendis oli kandev teema mustlasest, kes väikese tasu eest võis rääkida mida iganes kokku, ühesõnaga LUISKAJAST MUSTLANE. Vastav roll oli ka Vitalil, kes oli sel päeval meie fotograaf.
Palju huvitavaid etteasteid olid õppinud ka teised asutused üle Eesti, kes oli selleks päevaks kokku tulnud. Peale esimesi eeskavasid oli jälle väike paus lõunasöögiks. Meile pakuti maitsvat kanasuppi, mille samuti olid keetnud Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse kliendid.
Peale sööki jätkusid etendused. Kui etendused läbi, oli aeg diskot tantsida. Samal ajal pidasid juhendajad üleval koosolekut teemal - mida võiks teisiti teha ja kes järgmine aasta teatripäeva korraldab.
Selgus, et ring sai täis ja uuesti korraldamise teatepulk anti üle Rapla Tugikeskus Vahtrale. Kõik said endale tänutäheks valida meelepärase käsitööeseme.
Päev oli ilus, nagu ikka teatris, kuhu tavaliselt satutakse harva ajapuuduse tõttu. Meie kliendid oli reisiga väga rahul ja rääkisid sellest kogu tagasi tee koju Torisse.
Eelkõige tahame tänada meie kalleid kliente, kes on nii tublid ja julged esinejad. Samas ei saa me tänamata jätta ka Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse töökat pere, tänu kellele sai see üritus tehtud.
Samuti tänud Tori Kodule, kes meile transpordi abi pakkus!