Vabatahtlik Gruusiast: Eestilt on palju õppida
27. mail tähistati Nõmmel ema ja lapse turvakodus Gruusia iseseisvuspäeva. Vabatahtlikuna turvakodus töötav üliõpilane Tamari Lapiašvili Thbilisist oli selleks puhuks ette valmistanud Gruusiat, sealset kultuuri, traditsioone ja ajalugu tutvustava programmi. Lisaks valmistati üheskoos emade ja lastega gruusia rahvustoite: hinkaleid ja hatšapurit.
Tamari Lapiašvili tuli Tallinna lastekodu ema ja lapse turvakodusse vabatahtlikuks eelmise aasta oktoobris MTÜ Noortevahetuse Arengu Ühingu EstYES vahendusel programmi „Euroopa noored” kaudu. Tamari on lõpetanud Gruusia tehnikaülikooli haldusjuhtimise eriala ning omandanud Ilia riiklikus ülikoolis magistrikraadi haridusjuhi erialal. Noorteprogrammis pakutavatest riikidest valis ta Eesti kindla eesmärgiga õppida tundma siinset kultuuri, majandust, elada rahvusvahelises keskkonnas ning teha tutvust Eesti hariduselu ja sotsiaalsüsteemiga.
Tamari on oma valikuga rahul: ta on saanud ülevaate Eesti kooli- ja sotsiaalsüsteemist ning peab seda Gruusia omast märksa edenenumaks. „Gruusias püüame jätta mineviku seljataha, minna eluga edasi ning areneda. Minu väike missioon on kus vähegi võimalik Gruusiat ja meie kultuuri tutvustada, ent siin olles huvitab mind Eesti majanduse areng, liitumine Euroopa Liiduga, kuidas elavad koos eri rahvusest inimesed,” sõnab Tamari.
Tamarile pakub Eestis kõik huvi, talle on muljet avaldanud Eesti Toidupanga töö, samuti töötutele korraldatavad töömessid. Tamari hindab Eestist saadud kogemusi kõrgelt ning loodab siin õpitut ka oma tulevases töös, mis peaks olema kindlasti seotud haridusvaldkonnaga, rakendada. „Mulle meeldib vabatahtliku töö juures ka see, kui huvitav on pärast tööpäeva lõppu. Eestist olen saanud palju eri rahvusest sõpru, loodan nendega ka pärast siit lahkumist edasi suhelda. Olen saanud Eestis ringi reisida, käinud Tartus, Viljandis, Haapsalus, Pärnus. Olen käinud turvakodu lastega isegi teatris,” on Tamari rahul.
Rääkides Gruusia ja Eesti sarnasustest ja erinevustest, leiab Tamari, et eestlasi ja grusiine ühendab kindlasti armastus looduse vastu, kuigi tema jaoks on siin väga harjumatu, et ümberringi ei ole mägesid. „Gruusias on nii, et kuhu ka ei läheks, on ümberringi igal pool mäed – ka minu kodulinnas Thbilisis.” Erinevusena toob Tamari aga välja selle, et Gruusias käiakse sugulastega tihedamalt läbi, ollakse nagu üks pere – kõik toetavad üksteist väga. Just pere on see, kelle pärast Tamari pole kunagi kaalunud võimalust alaliselt Euroopasse jääda, kuigi võimalusi oleks.
Eestisse tulles oli Tamarile kõige suurem üllatus talv, milleks ta polnud enda sõnul üldse valmis ega osanud ettegi kujutada, mida tähendab pakane. Samuti on tema jaoks siiani harjumatu, et talvel oli kogu aeg nii pime, ent nüüd – suvel – on ka ööd valged. Kõige eredama elamusena jääb aga Tamarile meelde noorteprogrammi vaheõppus, mis toimus metsas.
Tamari lahkub sel suvel Eestist rikkaliku kogemustepagasiga, andes lubaduse veel kunagi naasta. Ühtlasi soovitab ta kõigil külastada Gruusiat, sest igaüks, kes Gruusias käinud, hakkab seda maad kindlasti armastama.
