Vabatahtliku pääste ajaloo elustamine Pärnu-Jaagupi moodi

„Ajad muutuvad ja meie koos nendega" ütleb Rooma vanasõna. Kui Pärnu-Jaagupi vabatahtlik päästeselts 130 aastat tagasi asutati, ei teadnud keegi midagi kutselisest päästest, vett veeti tulekahjule hobustega ning leekidesse pumbati see käsipritsiga.

Ajad on viimase 100 aasta jooksul kõvasti muutunud. Hobuste asemele on tulnud autod, puitmajade asemele kivihooned ning Pärnu-Jaagupisse on kerkinud kutselise pääste ja politseinike ühiskasutuses olev hoone. Kutselisest komandost paarisaja meetri kaugusele jääv sajandivanune päästeseltsi maja võikski jääda ajalooks. Seda enam, et riiklike põhimõtete järgi toetatakse ennekõike kutselistest komandodest kaugemal asuvaid vabatahtlikke päästjaid. Pärnu-Jaagupis nii ei arvata. Vana maja otsas käib garaaži ehitus kahe moodsa päästeauto jaoks, sest möödunud aegade au ja hiilgus ei aita hetkel, kui häda käes ja punane kukk katusel. Siis peab välja sõitma tänapäevane tehnika ja õppinud inimesed. 

Nii kutselise komando pealiku ametit pidav, kui ka vabatahtliku seltsi tegevust juhtiv Andro Oviir on veendunud, et ühes tublis alevis leidub kohta ja tegevust nii riiklikule kui vabatahtlikule päästele. „Lisaks sellele, et vabatahtlikud teevad liuvälja ja veavad noorte tuletõrjesporti, on mul kutselise komando pealikuna hea teada, et suuremate õnnetuste puhul on võimalik kutsuda appi päästeoskustega inimesi. Kutselise komando olemasolu ei kahanda vabatahtike päästjate rolli," on komandopealik veendunud.  

Pärnu-Jaagupi vabatahtlike päästjate deviis on lihtne „Parim ajalugu on elav ajalugu" ning parim viis ajalugu elavana hoida on jätkata kaasaegsel moel 130 aastat tagasi alustatud tegevust.
Jõudu neile sellise ajalookäsitluse jätkamiseks.