Vabatahtlikuna Zambias I: ettevalmistus pole kergete killast
Per aspera ed astra ehk kuidas sai minust vabatahtlik Zambias. Töötan viiendat aastat inglise keele õpetajana Valgu Põhikoolis. Töölemineku alguses polnud mul ametlikult inglise keele õpetaja pabereid ja nii hakkasin käima ümberõppekursustel Tallinna Ülikooli Haapsalu Kolledžis. Ühel kursuse viimastest päevadest märkasin infolaual kollast voldikut üleskutsega ühineda Humana vabatahtliku töö programmiga Aafrikas või Indias. Koju jõudes uurisin internetist põhjalikult järele, millega tegemist.
Sain teada, et 1970. aastal asutasid kaheksa 1960. aastatel maailmas ringi rännanud õpetajat Taanis praktilise õppe kooli, millest kasvas välja DHR-liikumine (lühend Taani keelest "Den Rejsende Hojskole" ehk „reisiv rahvakõrgkool"), mis kogus väga kiiresti populaarsust kogu Skandinaavias. Nüüdseks on selliseid koole üle maailma: Taanis, Norras, Inglismaal, USAs, Hiinas, Indias, Lõuna-Aafrikas ja Kariibidel ning neis koolitatakse aktiivseid ja asjasthuvitatuid vabatahtlikeks arengumaades. Õpe neis kolledžites põhineb ühistöö printsiibil - õpilased osalevad kogu kooli igapäevastes tegevustes. Õpingutega paralleelselt valmistatakse süüa, koristatakse, remonditakse, rohitakse jne.
Võtsin ühendust Rahvusvahelise Koostöö ja Arengu Kolledžiga (College for Co-operation and Development, lühidalt CICD) Hull'i linna lähedal Inglismaal. Pärast sooviavalduse täitmist intervjueeriti mind Skype teel. Mulle räägiti avameelselt, mis mind ees ootab ja et ettevalmistus pole kergete killast.
Registreerisin end 14-kuulisele programmile, mis koosneb 6 kuust ettevalmistusest Inglismaal, 6 kuust projektitööst Aafrikas või Indias ja 2 viimasest n.ö kohanemiskuust tagasi Euroopas. Algul tundus osalustasu, mis sisaldab 6 kuu toitlustust, majutust jm kulusid liialt suurena. Oleks ju Eestiski raske korraga välja käia terve poole aasta palk. Mõistusega võttes pole aga maailmas ükski asi tasuta ja nii otsustasingi sõbralt laenu võtta ning minna ja oma unistus teoks teha. Otsustasin, et kuigi pean pärast programmist naasmist 2-3 aastat kokku hoidma, et laenu tagasi maksta, tasub see kogemus kindlasti end ära. Elus tuleb tihti väikseid ohvreid tuua, et leida võimalusi eneseteostuseks.
Nähes minu indu, juhtus lõpuks nii, et sõber ise tuli ka kaasa! Tagant järele vaadates võiks öelda, et ettevalmistuse ajal käisime tõesti läbi nii tulest kui veest ja pealegi veel tundmatus kohas. Peaaegu pooled osalejatest jätavadki programmi pooleli, sest tullakse valede ootustega ja ei viitsita end pingutada.
Meie grupiga läks eriti drastiliselt - 16 õpilasest jäi järele vaid 4: Bea Portugalist, Timea Ungarist, Margo ja mina. Umbes 3 kuud sellest ajast kulus nii teoreetilistele kui praktilistele õpingutele maailma (eriti arengumaade) ajaloo, arengu, kultuuri, haiguste jms kohta. Ülejäänud 3 kuud aga möödusid tänaval ajakirju müües ja aidates kaasa kolledži majandusele, mis põhineb kasutatud riiete ringlusel, sest muuhulgas oli meie ülesandeks koguda raha transpordiks meie sihtkohta - projektile Aafrikas.
