Vägikaikavedu Otepää looduspargiga käib juba kuus aastat
Maa-ameti ja kinnisturegistri andmetel olen selle maatüki omanik. Kodus ja kuskil riigiarhiivis on notari poolt väljastatud dokument, mis kinnitab maa kuuluvust omanikule, st. minule. Märkamatult on aga siginenud mulle kaasomanik - suurte pärandkultuuriliste väärtuste hindaja - Otepää looduspark. Täiesti tore isend muide, aga ta „konna ei söö".
Toimetab teine võõra maa peal nagu ise tahab. Reklaamib üle terve Eesti ümber Pühajärve järve kulgevat ebaseaduslikku matkarada, millel puudub kooskõlastus maaomaniku ja Otepää vallaga. Tulevikus üritab uue koostatava üldplaneeringuga seda matkarada seaduslikuks muuta. Jah, tõsi see, et tänaseks on Otepää looduspark olematu matkaraja üle andnud RMKle. Matkarajal, järve kaldal ehituskeeluvööndis on matkaraja juurde kuuluvad rajatised ja ehitised, mis on püstitatud ilma ehituslubadeta ja kooskõlastuseta vallaga. Huvitav, et kedagi see ebaseaduslikkus siinsel juhul ei sega.
Sellel nimetatud maatükil on omapärane ajalugu juba eelmisest sajandist, nn nõukogude ajast. Tol hetkel oli siin 40 putka moodi kuni neljakohalist majakest, kus suvitasid valdavalt vene rahvusest elanikud ja haldas seda kompleksi Elva Metsamajand. Vahepealsel ajal, kui valitses džungliseadus, kanti kogu kompleks laiali - kes kandis valvuriputka oma hoovi, tegi sellest elamu ja hakkas hobuseid kasvatama, kes viis lihtsalt kütet koju, mõni võttis ehitusmaterjaliks jne.
Saabus õnnis vabaduse aeg - Eesti Vabariik. Hakati tagastama maid endistele, esimese vabariigi aegsetele omanikele. Usu või ära usu, aga maa anti tagasi, ei olnud ka tol ajal Eesti riigil piisavat huvi selle kinnistu osas.
Nojah, käisin koolis 1990ndate alguses, olin uljust täis, ei köitnud need asjad mind tol ajal. Meelde on jäänud aga hästi, kuidas Otepää niiöelda prominentsed tegijad (täna nimetatakse neid golfimängijateks) käisid ja hullutasid, et teeme seda, teeme toda, paneme firma püsti ja hakkame majandama. Õnneks keegi ikka koputas mulle õlale, et las ta olla. Nii jäigi see kena koht esialgu kõikide tallata ja looduse enda meelevalda, kuni jõudis minuni arusaamine, et nii ilus looduslik koht ei tohi olla hooldamata.
Tahtmist täis, tulevik helge, puhastasin järve ääre võsast, tõrjusin ujumiskohast kasvama hakanud pilliroo. Tulemus suurepärane - pilt missugune! Koht meeldis kohalikele ja läbikäigul olevatele võõrastele. Suvekuudel pidasin telkimisala, hooldasin parklat ja rannaala ning olin muidu hoolitsev peremees. Ja ei tea, kus ta varem oli olnud, ilmus nagu eesti rahvuseeposes siil põõsast keegi looduspark ning kukkus jagama - ei tohi seda, ei tohi toda ja tee kolmandat.
Aeg möödus - turistid muutusid nõudlikumaks, nõuded läksid euroopalikumaks ja enda ambitsioonid kasvasid. Tekkis soov arendada puhkemajutust puhkemajade näol. Kuid see oli vaid roosa unenägu. Öeldi vaid - unusta ära, see maa on liiga väärtuslik kui see on eraomand. Kui väärtuslik, siis väärtuslik, küllap ka riigile - las siis ostab ära, pappi ju on. Looduspark, täis töötavaid oma ala spetsialiste nagu linnuteadlased, bioloogid ja kartograafid, kirjeldasid 2006. aastal justkui kevadekuulutajad keskkonnaministeeriumile Poslovitsa lahe rannaga piirnevat maa-ala kui kõige „pärandkultuurilisemat" Otepää looduspargi vara. Kuid võta näpust, trikk ei tulnud välja. Riik omandas vaid kinnistu sihtkaitsevööndi osas. Selle osaga, mis üle jäi, vastas riik maaomanikule ja looduspargile üheselt: asumine looduspargi territooriumil ei takista sihtotstarbelist kasutamist. Positiivne on see, et riik lubab maa sihtotstarbelist kasutamist ja sellest tulenevalt sihtotstarbe muutmist, aga looduspargi spetsialistid on ilmselt oma põrumisest solvunud ja jätkavad jonnimist nagu väikesed lapsed.
Ja see vägikaikavedu käib juba 6 aastat - vaatamata kõikidele püüdlustele, selgitustele, omapoolsetele visioonidele, ei ole looduspark avatud lõpplahendust leidvale koostööle. Juurde võib lisada päevakohase lisavõrdluse: kui on vaja „peedistada" kohalikke elanikke, on looduspark kõva tegija, lausa numero uno, kui aga vaja sõjarditel sättida üles pärandkultuurmaastikusse radarijaam koos helikopteri maandumisplatsiga, sobib küll. Niimoodi edasi võib käesoleva aasta sügisestel KOVi valimistel saada üheks lubaduseks „Igasse perre oma kopter".
Otepää vald on nagu lennujaam. Vaadates tagasi minevikku, pole peale Otepää Linnamäe ühtegi sõjalist objekti siin vallas olnud. Vastupidi - turiste on Pühajärve järve kallastel alati majutatud.
Maad, mida ma oman, on meie suguvõsa hallanud alates 1600. aastast (va. NSVL aeg). See maa on andnud tööd ja toitnud seda sugupuud. Meie peres kasvab kaks last. Iga kord, kui ma ennast nendega koos tulevikku mõtlen, kerkib mul küsimus, kas on mul midagi neile pakkuda siin Otepää vallas, et nad jääksid siia ja oma lapsed siin üles kasvataksid? Et neil oleks selline maa, mis annaks tööd ja leiba? Täna pole mul sellele küsimusele vastust. Kuid ma olen kindel, et see küsimus ei ole ainult minu eralõbu. Selle üle vaevavad pead paljud.
Kuid kas mõtlevad sellele küsimusele ka looduspargi ametnikud oma ametitoolil kui kirjutavad põlismaaomanike seljataga mõne uue reeglistiku kokku ja hoiavad loodust. Ma annan endale väga selgelt aru, et tegemist on tundliku alaga Poslovitsa-Ranna näol. Ma ei näe täna maaomanikuna, arvestades Otepää Looduspargi ametnike väljaütlemisi, miks peaksin ma andma Poslovitsa-Ranna avalikku kasutusse, saamata vastu võimalust oma maal tegutseda nii, et mul oleks leib laual, et minu järeltulevad põlved saaksid põhjuse jääda Otepää valda elama ja töötama sellel maal, mis neile kuulub.
Praeguse seisuga, armsad inimesed, julgen käsi südamel öelda: Poslovitsa-Ranna ala ei ole praegu avalik supluskoht selle pärast, et Otepää looduspark võtab endale vastutuse teile seda mitte lubada.
_____________________________________________________________
Keskkonnaameti selgitus
Pühajärv ja selle lähiümbrus on olulisemaid Otepää looduspargi kaitseväärtusi. Maaomanike soovide ja huvide kaalumisel (menetlemisel) lähtume eesmärgist hoida loodusväärtusi ning avaliku huvina tagada võimaluse tutvuda Pühajärve ümbruse maastikuga.
Poslovitsa-Ranna kinnistu kasutamise küsimuses käivad juba pikemat aega arutelud. Maaomanikul on ala arendamisel oma nägemus, millele on kaitseala valitseja teinud ettepanekud avalikust huvist ja ala väärtuste säilitamisest lähtuvalt. Vaatamata erimeelsustele loodame leida mõistliku lahenduse.
Pühajärve matkarada on Otepää looduspargi tuntumaid ja üks paremaid matkaradu tutvustamaks Otepää maastike mitmekesisust. Matkarada on ligi neljakümneaastase ajalooga ja rada loodi Pühajärve metskonna kunagise metsaülema Linda Tammeoru eestvedamisel.
Pühajärve idakaldal looklev Pühajärve matkarada on püsinud muutmatuna alates selle loomisest. Suurem osa raja rajatistest on viimase paarikümne aasta jooksul rekonstrueeritud, see on toimunud maaomanike teadmisel ja heakskiidul. Ka Otepää vald on olnud partneriks Pühajärve lähiümbruse puhketaristu väljaarendamisel. Maaomanike soovil oleme nõus koostöös matkaradade praeguse haldaja RMK-ga tüliks olevad rajatised likvideerima, eeldusel et see ei takista külastajatel matkaraja läbimist. Matkaraja kasutust Poslovitsa kääru osas maaomanik keelustada ei saa, kuna looduskaitseseadus tagab kõigi kaitsealal olevate teede ja radade avaliku kasutuse päikesetõusust päikeseloojanguni.
Irmeli Karja, Keskkonnaameti pressiesindaja irmeli.karja@keskkonnaamet.ee
