Kindlasti on paljudel tekkinud küsimus - miks just Moldova? Valisin selle riigi eelkõige vene keele pärast, mis annab tulevikus suuremad võimalused töökoha valikul. Loomulikult huvitas mind ka selle maa kultuur ja inimesed. See maa annab ka võimaluse kogeda elu-olu, mis oli meil Eestis 20 ja enam aastat tagasi. Moldovasse sõitsin augusti lõpus (oma ema sünnipäeval!), lennujaamas olid mul vastas vahetusorganisatsiooni (YFU) vabatahtlikud ja minu vahetuspere.

Ilm oli väga soe ja tundsin ennast nii nagu peakski seal olema - koduselt. Lennujaamast oma uude kodu sõites sain aru, et läheb raskeks. Kuigi olin vene keelt koolis õppinud juba 7 aastat, siis nüüd PÄRIS vene keelt kuuldes ei saanud ma mitte midagi aru! Veel raskemaks tegi asja see, et tegelikult on ju Moldovas riigikeelena rumeenia keel ning linnas on enamus asjad (märgid, poed, kino, muuseumid jne) rumeenia keeles. Kaks võõrast keelt korraga! Nüüdseks olen juba sellega harjunud ja tänu sellele saan lisaks vene keelele ka natukene aimu rumeenia keelest. Tänaseks on minu vene keel juba nii hea, et arusaamisel enam probleeme väga pole, aga et saaksin korralikult rääkima hakata, läheb veel vaja aega. Kuid olen juba tõlkinud ema ja vahetusema vestlusi!

Esimesed nädalad olid harjumatud. Ei teadnud, mida teha, kuidas teha, mis on lubatud, kas neil on kindlad söömiskellaajad, kas ma leian sõpru. Kõige suurem küsimus oli, kuidas seletada oma vanematele asju, kui nad ei oska sõnagi inglise keelt ja mina vene keelt? Hakkama ma sain ja tänu sellisele sundolukorrale õpin kiiremini vene keelt rääkima ja aru saama.

Esimene koolipäev oli teistsugune, kui meil. Aktus toimus väljas, sest neil pole piisavalt suurt ruumi, kuhu mahutada tervet kooli. Peale aktust läksime oma klassi, kus anti meile õpikud.

Seejärel hakkasime klassi koristama, mis oli minu jaoks päris üllatav, et päeval, kus kõik on ennast korda seadnud, on vaja hakata koristama! Esimestel koolinädalatel oli samuti väga raske harjuda ka uue kooliga, minu jaoks oli see nagu labürint. Õnneks on mul sõbralikud ja abivalmid klassikaaslased, kes aitasid mul selles koolis orienteeruda. Minu klassis on 30 õpilast ja koolis kokku 1200.

Koolis on lubatud kirjutada vaid sinise pastakaga ning matemaatikatundides võid unistada kalkulaatori kasutamisest. Kehaline kasvatus on samuti teistmoodi. Häid hindeid on väga raske saada. Õpetajal on ees ideaalinimese tulemused ja kui sinu tulemused on halvemad kui on paberil kirjutatud, saad halva hinde.

Pidevalt karjub õpetaja tunnis üle saali "бысpто, быстро...". Nüüd olen juba ära harjunud, aga alguses oli see natukene hirmutav. Hinnetesüsteem on siin 1-10 - 10 on parim ja 1 halvim. Hindeid mul väga palju ei ole, kuid need on väga head, arvestades minu keelebarjääri ning isegi kehalises on õnnestunud häid hindeid saada!

Tegelikult pole õpetajatel kohustust mind vahetusaastal hinnata, sest Eestisse tagasi tulles jätkan sealt õpinguid, kus need pooleli jäid.

Üks kõige põnevamaid elamusi selle aja jooksul on olnud Eesti Vabariigi Presidendiga kohtumine.

3. oktoobril helistas mulle ootamatult Moldovas olev Eesti konsul ning teatas, et kell 19.00 on Eesti presidendiga kohvikus Pani Pit kohtumine ja olen sinna oodatud.

Olin väga üllatunud ja õnnelik. Eestis pole oma presidenti lähedalt näinudki ning Moldovas saan kätt suruda!

Olen väga rahul, et valisin oma vahetusmaaks Moldova, olen hakanud seda riiki armastama ning olen enam kui kindel, et hakkan Moldovat igatsema ning tulevikus tulen siia veel mitmeid kordi!

Igatsen ka teid antslakad ja soovin teile ilusat Jõuluaega!

Minu tegemistest saab lugeda: egelymoldovas.blogspot.com