Vahi külast aastaks vihmametsa õppima
„Samal õhtul oleksin olnud valmis juba pea ees tundmatusse põrutama,“ rääkis Liisi teda haaranud rännukihust.
American dream jäi tookord küll täitumata, ent mitmed tema tutvuskonnast vahetusõpilaseks läinud noored ajendasid siis juba gümnaasiumiastmes õppivat neiut sama kogemuse nimel pingutama. YFU (rahvusvaheline õpilasvahetuse programm) kandideerides oli tal selge soov minna Ladina-Ameerikasse.
Esiteks võlus Liisit Kolumbia rikkalik loodus. Teine oluline viht kaalul oli hispaania keele omandamine —ladina keelest pärinev keel on maailma üks räägitumaid, sobides hästi reisida armastava ja tulevikus arstiteadust õppida sooviva noore plaanidega. Kolmanda kaaluka argumendi leidis Liisi veebist: Kolumbias elab maailma üks õnnelikematest rahvustest.
„Unistus minna Amazonase vihmametsadesse pani viimase punkti,” selgitas ta, miks vaekauss lõplikult Kolumbia kasuks langes.
Võõras maa, võõrad tavad
Valimisvoorus oli Liisi edukas ja 2014. aasta augustis saigi ta unistus tänu toetajatele reaalsuseks —19-tunnise lennu järel maandus ta täiesti tundmatus maailmas. „Esimesed kuud olid väga rasked, sest oskasin hispaania keeles vaid teretada ja tänada,“ meenutas Liisi väljakutse esitanud keelebarjääri.
Väikeses külakeses ei olnud tal loota kellegi abile ega ühelegi teisele keelele ning sõnaraamatu abiga omandaski Eesti tüdruk viie kuuga igapäevase hispaania kõnekeele. Lõbusaid keelekomistusi on muidugi ka ette tulnud: „Üritasin seletada, et talv (invierno hisp. k) kestab Eestis kolm kuud, ütlesin aga selle asemel, et meil on kolm kuud põrgut (infierno hisp. k)!“
Kultuuriga kohanemine käis Liisil alguses küll üle kivide ja kändude. Suurimat võõristust tekitasid seal tervitusena tavalised põsemusid.
„Ma lihtsalt ei osanud seda õigesti teha— astusin inimestele varvastele või ei teadnud, mida kätega teha,“ muigas Liisi viperuste üle. Tänaseks on põsemusi saanud tema jaoks nii normaalseks, et tundub lausa imelik, kui hommikul koolis või tänaval jääb mõni tuttav viisakalt tervitamata.
Nii õppiski Eesti neiu peagi elama nagu kolumblane —harjus stressivaba elu, ladinlaste temperamendi ja sõbralikkusega: „Õppisin isegi kella eiramise ära, sest siin ei ole euroopaliku punktuaalsuse ja organiseeritusega midagi teha.“ Ainult külma dušiga ei ole ta veel kuidagi kohanenud.
Kodu maailma äärel
Liisi koduküla Boavita asub Ida-Kolumbias Venezuela piiri lähedal. „Elan ligi 3000 meetri kõrgusel merepinnast, minu koduküla ümbritsevad mäed ja imeline loodus,“ kirjeldas Liisi paika, mis on olnud pea kümme kuud talle koduks.
Sooja on seal igapäevaselt 20–30 kraadi ja kestab üks aastaringne suvi. „Väga kummaline oli veeta jõulud ja aastavahetus ilma lumeta, juua värskelt korjatud mangode mahla ning määrida nahale paksult päikesekreemi,“ muljetas neiu. Sama veider on Liisi arvates kolumblaste jaoks ilmselt see, et Eestis elatakse talvel miinuskraadidega oma normaalset elu edasi ning käiakse tööl ja kooliski.
„Samuti on neil raske aru saada, kuidas päeva erinev pikkus suvel ja talvel ei mõjuta oluliselt meie elukorraldust,“ rääkis neiu, kuidas tema selgitustele pikkade suve- ja lühikeste talvepäevade kohta järgnevad tavaliselt küsimused, kas eestlased siis suvel ei magagi või kas talvel on tööpäevad lühemad.
Neli kuud peale Kolumbiasse jõudmist tuli Liisil perekonda vahetada ning ta asus elama oma hea sõbranna vanaema avarasse majja, mille ümber on suur aed banaanipuudega. Üldiselt on nad vanaemaga kahekesi, pühade ja pidustuste aegu tulevad aga sinna ka vanaema lapsed ja lapselapsed.
Pere ja sugulased ongi kolumblaste jaoks väga olulised. Tavaliselt tuleb kogu pere lõunaks koju, et ühiselt lõunatada ja koos olla; peredega käiakse mägedes matkamas, ratsutamas või kalastamas, aga ka maakodudes aiatöödel abiks.
„Olen õppinud niimoodi ka oma peret palju rohkem hindama,“ tõdes nooruke eestlane kaugel maal.
Olemata ise katoliiklane, käib Liisi koos vahetusperega pühapäeviti kirikus missal. Suurtel kirikupühadel on Kolumbias kombeks etendada piibliteemalisi näidendeid. Ka Liisi liitus kohaliku näitetrupiga, kes lavastas näidendi palmipuudepühast ,Jeesuse ristilöömisest ja ülestõusmisest.
„Mina sain Jeesuse ema —Maarja — rolli,“ rääkis noor Eesti neiu, pidades seda üheks huvitavamaks kogemuseks oma Kolumbias veedetud aja jooksul. Lavaks olid neil külatänavad ning lavastus kujutas Jeesuse teekonda Pilatuse paleest Kolgata mäele, kus ta risti löödi. Enne rolli vastuvõtmist küll Liisi kõhkles pisut: „Ma kahtlesin, kas saan ikka rolliga hakkama — ma ei ole ju isegi katoliku usku.“ Trupiga harjutades mõistis ta, et selline kogemus on tegelikult väga tore — kõik elasid talle südamest kaasa ning ta õppis mõndagi piibliloo kohta.
Praktiline haridus
Liisi koolis on põhirõhk hoopis põllumajandusel — ta õpib põllumajanduskoolis. Sealne koolisüsteem on 11-klassiline ja et kooliaasta kestab veebruarist novembrini, sai Liisi käia paar kuud 10.klassis ning õpib praegu 11. klassis
„Koolipäevad algavad kell seitse hommikul ja kestavad kuni poole viieni õhtul, lõuna — siesta— on aga kaks tundi ning siis minnakse koju sööma,“ tutvustas Liisi sealset päevakava.
Päevakava on küll olemas, ent plaanidest koolis rangelt kinni ei peeta: kui õpilased jõuavad kooli üsna täpsel ajal, siis õpetajad kipuvad hilinema või hoopiski puuduma. Sageli tuleb õpetajate poolt ettevalmistamata tundide ajal hoopis kooliterritooriumi korrastada või hekki lõigata. „Teisalt ongi selles koolis loodusained kesksel kohal ja praktika nii taimede kui ka loomadega igati õigustatud,“ nentis Liisi. Praktilistes tundides tegeldaksegi sigade, kanade, lehmade, vihmausside ja kaladega ning hoolitsetakse kooli suure põllumaa eest.
Peagi on Liisi tagasi kodus, kaasas väärtuslik kogemustepagas. „Olen tänulik oma hariduse eest nii Vääna mõisakoolis kui ka Jakob Westholmi gümnaasiumis, mis on avanud mulle tee kaugetele maadele. Eriti tänulik olen aga toetajatele — Harku vallavalitsusele, Vääna puukoolile ja Quadri Grupi AS-ile, kelle abil sai võimalikuks veeta aasta võõrsil,“ hindab neiu kõrgelt kõiki, kes teda sellel teel aidanud.
Aasta võõrsil on teda õpetanud mõistma, et maailmas on palju häid inimesi, et reisimine on parim viis õppida eluks ja et Eesti on ta kodu, kust on ta kaasa saanud palju head ning kuhu ta lõpuks ka tagasi tahab: „Armastan oma kallist väikest Vahi küla ja igatsen oma kasealleede ning maranaväljade vahel asuva kodukese järele.“
