Vaida põhikooli huvijuht: Kui ma teeks sporti, oleks mu lemmikala „teatriskäimine“
Meie kohtusime Kristiinaga Tõnisepäeval tema Vaida Põhikooli kabinetis, kuhu paistis sisse pärastlõuna päike. Kristiina on Vaida Põhikooli huvijuht alates 1991. aastast, samas ka näiteringi juhendaja, pikapäeva rühma kasvataja.
Avatud, hästi tegus, positiivne, andekas, loov, mõistev, tubli õpilane, õpilasi tundev, hea laps - need ja hulga veel teisi iseloomustavaid sõnu tuleb Vaida kooli õpetajate toast, kui küsisin enne Kristiinaga kohtumist, mis teda iseloomustaks.
Kas kõik päevad koolis on päikeselised?
Ikka päris päikeselised, mõni päeva rohkem, mõni päev vähem. Kuigi mõnikord võib kõrvaltvaatajale tunduda, et koolis kulgeb kõik tavapärase rutiinina, on siiski kõik päevad erinevad. Ja iga päev juhtub midagi, alati see ei pruugigi olla silmale nähtav, aga ikka juhtub midagi. Kuna ma õpin esimesel kursusel Viljandi Kultuurikolledžis huvijuht-loovtegevuse õpetajaks, siis on eriti põnev aeg, see annab nagu hoopis teise näo, lähed sinna ja näed teisi huvijuhte ja kogu koolisüsteemi kõrvalt. Tuled tagasi pea mõtteid täis ja tahadki midagi teha.
Mul on mingil imelikul kombel aega lugeda, õppetööga tegeleda ja kõiki oma ideid teoks teha. Mul ongi vaja aeg ajalt õppida, et oma ideid korrastada ja motivatsiooni saada tegutsemiseks.
Sa õpid teist kord Viljandis, kui palju on muutunud kool ja seal sees toimuv?
No ikka on, kuidagi õppekavad on nagu lähemal õpilasele ja ma saan väga palju reaalselt aru, mida milleks mul vaja on ja siis on nagu õppimine mõnus. Siiamaani, need ained, mis on läbitud on küll väga põnevad olnud. Omal ajal ma õppisin kultuuritööd ja põhirõhk oli suunatud pigem kultuuritegevuse korraldamisele, tänasel päeval on see minu eriala palju laiapõhjalisem, kui huvijuhi tegevus koolis. Ma sain isegi ühe hooaja töötada Patika Kultuurimajas juhataja kohusetäitjana, mis oli samuti põnev aeg.
Sa oled juhendanud näiteringi sellest samast hetkest kui sa kooli tulid, kas see oligi nii plaanitud?
Ei kindlasti mitte, aga kuna seda võimalust mulle pakuti ja mulle väga meeldib teatritegemine, siis ma kuidagi hakkasin näiteringi juhendama. Ja teen seda suure rõõmuga edaspidigi. Mul oli hea võimalus ka oma praktikatöö Ferdinand Veike juhendamisel Patika Kultuurimajas, Vaida kooli lastega teha.
Mis sa veel koolis teed?
Pikapäeva rühma kasvataja olen, see on tore koht, sest seal saab mängida. Lapsed tahavad väga palju mängida, suhelda läbi mängu, alati ei peagi tegema mingit suurt üritust, suuremat sorti projekti, et lapsed midagi teeks, mõnikord läheb kogu aeg lihtsalt rääkimise peale. Ma tegin tantsuringi ka ennem, aga sellepeal on meil nüüd Deisi.
Tegelikult oled sa ju läbi ja lõhki Vaida inimene, siin sündinud, kasvanud ja koolis käinud, kas see kohustab ka millekski, millepärast Vaida alevikus midagi teha?
Ma arvan et mul on lihtsam mõista siinseid inimesi ja olusid. Meil on siin selline vahva meeskond, kes me tunneme kõik teineteist väga hästi, heameelega aitame üksteist. Eks minu osa ole siin selliste üldplaanide kavandamine ja nn. misantseenide lavastamine, et kõik ikka kaasa saaksid aidata. Viimane selline üritus oligi Vaida sügislaat, mida me tahame ikka ka tulevikus teha. Ja loomulikult Rae valla külade ja alevike päeva korraldamine Vaidas möödunud aastal, mis tõesti õnnestus. Tulevikus tahame jüripäeva tähistamise taastada, me oleme selle omaaegse traditsiooni kuidagi ära unustanud, aga nüüd on meil põnevad ideed plaanis, näiteks ära kasutada kõik sillad, mis on siin ühel või teisel pool Vaidat. Jüriööjooks oli meil omal ajal väga põnev ettevõtmine. Nüüd on tulemas Vaida kooli 150. aastapäev.
Palju sa oled pidanud ära ütlema, et ei tee või ei taha või ei, see üldse ei lähe?
No ikka olen, kuigi ma olen omas mõtetes selle juba teistmoodi lahendanud. Pigem ma olen koolis teatud asju ära ütelnud sellepärast, et ma näen, meil on koolis palju toredaid kolleege, kes suudavad minust paremini asju korraldada. Ja ka palju asju on jäänud ootele, et sa nagu talletad selle kuskile ja aeg ei ole veel küps üheks või teiseks ning siis hiljem lööd kaasa, teed ära. Aga ega ma nii naljalt ikka ei ütle ära. Kuna ma olen oma isiklikku aega üha enam ja enam hindama hakanud, siis kindlasti ma kaalun ettepanekuid väga põhjalikult.
Kas lapsed on muutunud ka selle ajajooksul, mil sa oled koolis töötanud?
Tead lapsed on ikka lapsed, kuigi mõnevõrra võiks öelda et tänapäeval teeb ühes või teises ringis lapsi vähem kaasa, sest ahvatlusi on oi kui palju, aga ega nende ind siis kuskile kadunud pole. Alati on neid, kes ütlevad mida teha ja on neid, kes ootavad, et neile öeldakse mida teha ja on neid, kes midagi ei ütle aga teevad väga toredasti kõike kaasa.
Tänasel päeval on siiski vist rohkem vaja õpetaja poolselt initsiatiivi, et kõiki rohkem kaasata, varem nagu oli kergem, on väga palju asjaolusid millega peab arvestama.
Millega ise vabal ajal tegeled?
Loen, ma tellisin endale sarja „Loomingu raamatukogu" - väga põnev lugemine. Ja loomulikult teatris käin kord kuus, koos Marleeniga, kui mitte rohkem. See teatrisse minemise plaanimine on meil ka üks pikk ja põnev protsess, me ikka põhjalikult vaatame, millal midagi vaatame, sest ühtset kokkupuuteaega on nii raske leida. Viimati vaatasime detsembris „Kõik on täis", jaanuari lõpus vaatasime NO teatri etendust „Pedagoogiline poeem", veebruaris Linnateater.
Kindlasti plaanin midagi Ugalas vaadata, hetkel tundub see nii kaugel, kuigi ma käin seal koolis. Need teatrielamused on kõik olnud väga positiivsed, ammu pole pidanud pettuma, nüüd vist sõnasin ära...
Mis on sinu suur unistus?
Mul on küll üks, aga ma ei saa seda öelda, see on teatriga seotud, aga vajab veel valmis mõtlemist, ta käib minuga juba kaasas mitu aastat, aga valmis ta veel ei ole. Äkki mingi suurprojekt?
Kuidas sulle see projektimajandus meeldib, tehke projekte, kirjutage projekte?
Tegelikult ei meeldi, kuigi see on väga vajalik, sest üks asi mis on peas ja teine asi mis paberil, kui sa kogu ega tegeled mõtetes mingi projektiga ja mingil hetkel üles ei märgi, siis võib asi kaotsi minna. Aga tegelikult tahaks ikka loovalt vahetult asjadega tegeleda. Meil saab kohe Viljandis projektiõpe läbi, eks näis mis sellest tuleb.
Nii et Vaida Noortekeskus erinevate projektide läbi viimiseks on vajalik?
Aga loomulikult on noortekeskust vaja! Lapsed on mingil hetkel koolist nii väsinud ja tahavad keskkonna muutust. Kui nad koolis tegelevad kõige sellega, millega peavad, siis on noortekeskus kindlasti see koht, kus saab tegeleda kõige sellega, millega tahad.
Tänan sind ja soovin sulle palju õnne preemia puhul ja jõudu edaspidiseks teha ikka seda, mida tahad!
