Valgamaa tühjad mõisad ootavad raha ja inimesi
Helme vallas asuv Taagepera loss võlub oma iluga nii turiste kui pulmalisi, kuid sama arhitekti poolt kavandatud ja Taagepera tütreks kutsutud Holdre loss ootab senini kordategemist. Hoone, milles on tegutsenud nii kool, pioneerilaager kui piimameierei, seisab juba veerandsada aastat tühjana.
Mitmeid kordi omanikke vahetanud maja ostsid 2004. aastal Vahur Kivistik ja Owe Ladva ning peagi paistis lossile lootus. Mehed tellisid muinsuskaitse eritingimused ning asuti koostama projekti, mille järgi majja hotell rajada. Muinsuskaitseinspektor Mari-Liis Paris ütles toona Valgamaalasele, et maja päästmiseks oli viimane aeg ning kõik osapooled avaldasid lootust, et peagi saab asuda suuremate tööde kallale.
Avariiremont küll tehti, katus sai korda ja kõik avad suletud, kuid siis jäid asjad seisma. Parise sõnul teeb omanik küll muinsuskaitseametiga igakülgset koostööd, et maja säilitada, kuid restaureerimiseks jääb tal jõudu väheks. „Kahjuks pole Kivistikul enam teist partnerit ja nüüd ta otsib kedagi, kes temaga ehituses kaasa lööks,“ sõnas Paris. Nimelt sai endisest Maksuameti peadirektori asetäitjast Kivistikust juba mõned aastad tagasi hoone ainuomanik. Samas peab Paris oluliseks, et loss pole päriselt hooletusse jäetud– seinad on toestatud ja katus lapitud. „See, mis oli vahepeal tuulte ja tormide ja vihma käes, on nüüd vähemalt hoitud,“ sõnas Paris.
Hulga trööstitum näeb praegu välja 1870. aastal ehitatud Pokardi mõis. Pärast vabadussõda kingiti maja sõjakangelasele Aleksander Jaaksonile, kelle omanduses püsis see kuni vabariigi langemiseni. Jaakson, kes vabariigi lõpuaastatel pidas ka haridusministri ametit, tapeti 1942. aastal Vjatka surmalaagris ning maja läks n-ö töölisrahva käsutusse. Nõukogude ajal kolisid sinna lastekodu ja Helme Sanatoorne internaatkool, millele peagi rajati uued, koolimajaks sobilikumad ruumid. Pärast seda ehitati mõisahoone ümber korterelamuks ning selle alumisel korrusel asus tegutsema pood.
Nüüdseks on Pokardi mõis juba aastaid erakätes, kuid selget rakendust sellele pole leitud. Ehkki Helme vallavanema Tarmo Tamme sõnul olid hoone eelmisel omanikul suured plaanid, sai raha ja tahtmine otsa. Sinised kileribad seintel küllkuid praegu lasub maja, nagu ka kogu Pokardi kohal vaikus. Mari-Liis Parise sõnul pole hoone ka muinsuskaitse all, mis tähendab, et otseselt pole kellelgi kohustust ka selle säilimist tagada.
Maja õnnetust saatusest räägib seegi, et kui läinud aasta aprillis pandi mõis müüki 42 000 euro eest, siis juba mõned kuud hiljem ilmus kinnisvaraportaalis kv.ee kuulutus pealkirjaga „Pokardi loss oru serval korteri hinnaga!!“Hinda oli selleks ajaks langetatud koguni neljandiku võrra.
Maja müügiga tegelenud maakleri Peeter Meuse sõnul leiti sellele lõpuks ka ostja. „Uus omanik on välismaalane ja tema paistis olevat vägagi huvitatud maja renoveerimisest,“ sõnas Meus. Seda, mis plaanid uuel omanikul on, Meus öelda ei osanud, kuid sõnas, et projekt peaks peagi valmima.
Nii nagu Pokardis ja Holdres, oli ka Helme mõisas aastaid kool. 1770ndatel rajatud varaklassitsistlikus mõisahoones hakati 1925. aastal õpetama tulevasi põllumehi. Kutsekooli järel andis haridusministeerium maja Helme vallale. Eelnevalt püüdis ministeerium hoonet müüa, kuid edutult.
2009. aastal näis, et mõisahoone leiab siiski väärilist kasutust. Nimelt pidas seda enda jaoks sobivaks Eesti Rahvuslik Klaverimuuseum ning peagi sõlmitigi viieaastane kasutusleping. Maja renoveerimiseks koostati projekt, mis nägi ette kuni sada klaverit mahutava muuseumi. Ühtlasi esitati Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele taotlus 30 miljoni krooni suuruse toetuse saamiseks.
„Suured plaanid on maha tambitud,“ kommenteeris Tarmo Tamm toonaseid unistusi. Nimelt jäid saamata need praeguses vääringus umbes kaks miljonit eurot.
„Toona esitati EAS-ile 126 projekti, millest kuut rahastati,“ rääkis klaverimuuseumi idee eestvedaja Alo Põldmäe. „Ühelt poolt ei lubatud ei kohvikutega klaverite töökoda ,millega oleksime võinud teenida, ja samas toodi äraütlemise põhjuseks see, et muuseum ei majanda ennast ära,“ lisas ta.
Ehkki mõisahoones hoitakse praegugi klavereid, toimuvad näitused hoopis Tartumaal Luunjas. „Eks see paradoks ole, et muuseumi pole, aga selle filiaal tegutseb juba paar aastat,“ sõnas Põldmäe.
Et viieaastane kasutusleping on läbi, peetakse nüüd läbirääkimisi, mida majaga edasi teha. Ehkki nii Tamme kui Põldmäe sõnul oleks parim lahendus töötav ja esinduslik muuseum, siis vallavanem selle tarvis kusagilt raha tulemas ei näe. „Oleme rääkinud ka sel teemal, et võiks hoone müüki panna, sest vallal on ka teisi ruume, kus klavereid hoiustada oleks muuseumile mugavam,“ sõnas Tamm. „Samas, kui Alo Põldmäed mõisahoones jätkamine rahuldab, siis kedagi välja tõstma me ka ei hakka,“ lisas ta.
