Valgu kool käis vihma trotsides Eesti loodust avastamas
Raha selleks hankis õpetaja Anneli Ülemaante, kes juba mitmendat aastat kirjutab projekte ja nii olemegi saanud KIK-ilt raha õppekäikude jaoks, et avardada õpilaste silmaringi. Projekti nimeks oli seekord „Maa, mis tõuseb merest".
Meie esimene pikem peatus oligi Nõval. Seal jagunesime kaheks grupiks ja kohalike RMK looduskeskuse töötajate juhendamisel asusime tutvuma piirkonna loodusega. Meid viidi neli aastat tagasi põlenud metsa, mida säilitatakse teaduslikel eesmärkidel.
Seal nägime, kuidas alustaimestik juba tasapisi taastuma hakkab.
Maalilise mulje jätavad luited, mis on kujunenud mere tegevuse tulemusena. Lastele pakkuski mõnu mööda liivast pinnast üles-alla joosta. Eemalt nägime sealkandi suuremat järve - Veskijärve, mis on olnud kunagi meri, aga maa tõusu tagajärjel muutunud järveks ja nüüd tasapisi soostub. Teatavasti oli Eestimaa pikka aega paksu mandrijää all, mis maakoort tugevalt allapoole vajutas. Nüüd kerkib maapind tasapisi (Loode- Eestis 2-3 mm aastas, seega jääaja lõpust alates 90 m), kuid pole saavutanud veel jääajaeelset maapinna kõrgust.
Käisime ka Toomaninal, kus asub väike kalasadam. Kivisel rannikul suurte rändrahnude seas leidub erilise väliskujuga tardkivimeid (bretšasid), mis pärit hiljuti avastatud Neugrundi meteoriidikraatri ringvallist ja on randa kantud jääajal. Merepõhja sügavikest paiskas need välja 540 miljoni aasta eest langenud hiigelmeteoriit. Bretšad koosnevadki maakoore sügavamates kihtides olnud algkivimi nurgelistest tükkidest ning on tsementeeritud teise kivimiga.
Nõva kandi haruldus ja tõmme on tema kaunis, üle 10 km pikkune liivarand.
Liivane rand teeb häält, kui sellel liikuda. Teadlased väidavad, et kui liivatera hõõruda vastu teist liivatera mingi kindla nurga all, tekib muusika; just nagu viiulil tekib heli, kui poogen õigesti asetada. Meie kahjuks laulvaid liivasid ei kuulnud, kuna vihma sadas ja liiv oli märg. Küll aga nautisid sisemaal kasvanud lapsed laintemöllu ja paar poissi ei pidanud paljuks ka jalgupidi vees sulistada.
Läbi küla RMK keskuse juurde sõitsime mööda munakiviteed, mis ehitati eelmise sajandi alguses Tsaari- Venemaa algatusel ja on jälg merekindluse eelpositsioonist.
Edasi kulges meie teekond Padise poole. Ristil sõitsime mööda Padise kloostrivendade poolt ehitatud kummalise ilmega kirikust. Nimelt on kiriku torn poolest kõrgusest lapiku kujuga. Pool tornist varises kunagi kokku ning taastajad ei vaevunud ümartorni ennistama ja torn laoti üles lapikult.
Padisel asub tänaseni säilinud Baltimaade ainus taoline ehitusmälestis - Padise klooster. Selle rajasid Prantsusmaalt pärit tsisterlaste mungaordu vallutajad.
Ehitamist alustati 1317. aastal ja see jätkus kogu orduaja. Tollastelt munkadelt pärinevad meie ehituskultuuri võlvkaared ja lubimördi kasutamine, ka rajasid mungad kloostrisse kanalisatsiooni. Nad tegelesid õunapuude ja ravimtaimede kasvatamisega ning hobuse- ja kalakasvatusega. Munkade elu lähtus põhimõttest ORA ET LABORA (palveta ja tööta).
Sealne giid korraldas meile väikese tähelepanumängu, kus tuli rakendada kloostri kohta kuuldud teadmisi.
Järgmiseks jõudsime Põhja- Eesti paekaldale Pakri poolsaarel Paldiski linna all. Esmalt vaatlesime seda pealtpoolt, siis laskusime mööda treppi alla mere äärde. 24 meetri kõrguse panga seinas avanesid meile ligi 100 miljoni aasta jooksul ladestunud kivimikihid ja nende vahelt tänu vihmasele aastale allalangevad väikesed joakesed. Lapsed leidsid kivistisi ja huvitava kujuga kive ning loomulikult oli jällegi palju rõõmu lainetavast merest, mis sest, et ka taevast tuli vett.
Meretaseme madaldumine paestel aladel on kujundanud Põhja-Eesti jõgedele jugasid ja kaskaade. Põhjaranniku üks kaunis paik ongi Keila-Joa, kus Keila jõgi laskub Harju lavamaalt üle panga serva ja tekitab umbes 6 m kõrguse ning 70 meetri laiuse joa, mis tänavu sügisel on eriti veerohke. Nägimegi kaunist vetemöllu.
Kuiva ajaga oleks sealt ainult õrnalt vett nirisenud. Kaskaad ehk joastik jäi meie teele ja kohises täies hiilguses Treppojal, kus vesi kukub alla kuuest astangust. See oligi meie reisi viimane peatuspunkt enne kojujõudmist.
Vaatamata vihmale-tuulele nautisime kõik Eestimaa kaunist loodust ja avastasime veel käimata kohti. Peame tundma rõõmu sellest, mis meil on!
