VALIMISBLOGI: Kallid poliitikud, palun jätke mängukopterid ja nukud lastele
Kui me seda blogi alustasime, siis julgesin teha oletuse, et „valimised ning sellele eelnevad kampaaniad on aeg, mil ideaalis peaksid tõstatuma olulised küsimused kohaliku elu kohta, kuid tegelikkuses kukub välja meelelahutus". Nüüdseks on selgunud, et see ennustus on tegelikkusega võrreldes ikkagi hale ja kuiv.
Käisin vabatahtlikult ka valimisüritusel. Üks IRLi Tartu linnapeakandidaatidest Margus Tsahkna laulis Vanemuise laval. Kui võtta eeskujuks kõiksugu muud muusikalised ülesastumised, eeskätt Edgar Savisaare oma, siis jäävad Tartu poliitikud pealinna omadele alla: sellist palagani, mille rumalust isegi enam varjata ei viitsita, Tartu omad ei paku.
IRLi vigurdamised kahe linnapeakandidaadiga ja oravate võimu põlistamise retoorika pole võrreldavgi penoplastist krati, iiveldama ajava „Kauni maa", Krossi kopteri ja Randpere liputamisüritusega. Üritada Tallinnas toimuvat analüüsida oleks sama hea kui püüda vale programmiga faili avada: ühilduvust pole. Sellest, et teistes linnades veel kõik kadunud pole, saab aru Tallinna poole vaadates.
Ei tea, kas on veel neid, kes usuvad, et Eesti poliitiline kultuur ikka lõpuks paraneb ja mõistusega ühildamatud lauslollused lõppevad kord? Kui palju on aga neid, kes on poliitikast ja poliitikute trallimisest täiesti tüdinenud? Tuletan meelde, et praegu valitakse seda seltskonda, kes peaks otsustama teeaukude parandamise, lasteaedade rajamise ja muu taolise üle, kusjuures suurem osa rahakasutusest on juba seadustega ette nähtud. Samal ajal tõestatakse oma sobivust nende ülesannete täitmiseks „argumentidega" nagu lauluhääl. Jabur, jah, on küll. On see aga jabur või isegi hirmutav, et sellised meetodid toimivad ja leidub küllaldaselt poliitikuid, kellel pole häbi nii madalale laskuda, kui parasjagu vaja?
Poliitilist tsirkust võib ju nautida ka - muudkui aga imestad ja naerad ja siis imestad veel rohkem ja naerad veel rohkem - aga kuskil peab olema piir. Asi ei ole vaid selles, et plakatite loosungid on naeruväärselt pinnapealsed ega selles, et üksteise rahastamisskandaalidele mossitades viidatakse ega isegi ainult selles, et liiga pikalt püsinud võim (ja see kehtib nii Tallinna, Tartu kui ka tegelikult riigitasandi kohta) paratamatult korrumpeerub. Kui ikka tõsiseltvõetavuse asemel ei olda enam pelgalt ebaausad, vaid võimalikult naeruväärsed, siis naeruvääristuvad paratamatult sellega koos ka poliitilised institutsioonid.
Kallid riigi- ja linnajuhid, teie vastutus ei piirdu vaid teie võimuperioodi ja -piirkonnaga, vaid kujundate ka ühiskonnaliikmete suhtumist poliitikasse edaspidiseks ning üleüldiselt. Miks peaks valija võtma tõsiselt inimest, kes ennast ise tõsiselt ei võta ja valijat ei austa? Mida peaks valija arvama poliitikutest, kes püüavad hääli suurte nukkude, laulujupikeste ja mängukopteritega? Kuidas vastata, kui sinu poole pöördutakse T-särgi ja tissidega? Mis keeles me üldse räägime? Mis keeles me tahame poliitilist diskussiooni edaspidi näha?
Ma saan suurepäraselt aru, kuidas võrsub sellistes tingimustes küünilisus poliitikute ja poliitika suhtes. Kui ikka avastada, et autoriteediks tikkuja käitub nõmedalt ja rumalalt, siis on tegu pea paratamatu protsessiga, aga küünilises õhkkonnas pole kahjuks võimalik ka elu hoida, edasi viia ega parandada. Kõik eelnev oli muidugi kirjutatud eeldusega, et suurem osa inimesi seda tahavad.
Kallid poliitikud, palun jätke mängukopterid ja nukud lastele. Valija ei saa leludega mängivat poliitikut tõsiselt võtta.
