VALIMISBLOGI: Tallinna valimisliidud - lubadused, mis teevad silmad ette isegi Ühtsele Eestile
Üheks lollakaks lubaduseks, millega NO99 suutis välja tulla, kõlas: "Pangad peavad võtma vastutuse ebaõiglaste laenude eest!". Populismi jõul pole aga tõesti piire. Nimelt rääkis Tiit Ojasoo ka sellest, kuidas tema juurde tulid härdad, liigutatud inimesed toetust avaldama.
Kurb või naljakas?
Pärast sellist filmi tekitab võõristavat pööritust, isegi déjà-vud Üle-eestilise Valimisliidu koduleht, milles nad seletavad, miks nad võtavad võimu "sulipoliitikutelt ja -ametnikelt". Esiteks paneb suud maigutama kogu ülesandepüstitus: kas kohalikul tasandil on tõesti võimalik panna piir ette eestlaste lahkumisele kodumaalt, lõpetada Eesti mahamüümine, kaotada ära vaesus? Teiseks tekitab kõhedust Eesti nimetamine pühaks, üleskutse koos tegutsema – kogu tekst kubiseb trükkimata hüüumärkidest ning pirdudest, mis kahel otsal lausa lõkendama on löönud. Valimisliidu ettepanek pakkuda tallinlastele tasuta elektrit ja võtta kasutusele oma raha teeb silmad ette nii NO-teatrile kui ka Savisaare tasuta ühistranspordile. Usun, et antud valimisliidu manifesti kirjutajad on tõepoolest patrioodid ja idealistid, ent on see siis kurb või naljakas, et kõvasti küünilisemad teatritegijad, kes proovisid olla võimalikult populistlikud, said maha just samas laadis loosungitega?
Kui Üle-eestiline Valimisliit teeb meele kurvaks, siis valimisliit Rodina programmist tundub meelelahutuse õngitsemine turvalisemana. Ka nemad on radikaalsed, ent kuidagi lõbusamas võtmes. Nad tahavad seadustada uimasteid, prostitutsiooni ja mitmenaisepidamist ning muuta hõlpsamaks tulirelvade hankimist. Igasugustele "pederastidele" ja pedofiilidele ütlevad nad mörinal "kõtt!". Paratamatult kerkib silme ette hoopis teistsugune Tallinn, mille tänavaid valitsevad kurjad ja karvased mehed, kes poole kohaga kupeldajana leiba teenivad ning igasugune kahtlane kontingent värisegu keldriidudena väljaspool päevavalgust.
Muide, Üle-eestiline valimisliit ei ole oma Tallinna raha mõttega originaalne. Ka Tallinna Rohelised tahavad kohalikku maksevahendit Tallinna Krooni, ent nende rahakirjeldusest hõngub igatsust naturaalmajanduslikuma elukorralduse poole. Tallinna Roheliste programm on täitsa... roheline. Vaadatakse Taani, Soome ja Šveitši poole ning rõhutakse kogukondlikkusele. Kuivõrd suutlikud on tallinlased aga haiglaid, lasteaedu, energiavarustust ja muud taolist tulundusühistutena haldama, on küsitav. Üldiselt on valimisliidu ideed ilusad, ent kardetavasti omast ajast ees või hoopiski pikema aja jooksul teostatavad kui on seda üks volikoguperiood.
"Hardo Aasmäe!" karjatasin mõttes, kui külastasin valimisliidu Vaba Tallinna Kodanik Facebooki lehte. Valijate mälu on tihtipeale lühike ning seepärast tuletan meelde, et Hardo Aasmäe esines märtsikuus avaldusega, mille kohaselt ei suuda Eesti naised piisavalt palju lapsi sünnitada-kasvatada. Valimisliidu ridades on peale Aasmäe teisigi põnevaid tegelasi nagu Andrei Hvostov, Silver Meikar ja Arvo Valton. Ärritusfaktor on valimisliidul seega täiesti olemas, ent midagi selget või alternatiivset nende programmist peale selle, et tahetakse olla selge alternatiiv erakondadele, ma välja ei loe.
Viimane ei ole vaid Vaba Tallinna Kodaniku probleem. Paistab, et ka Tallinna valimisliite kummitab sama häda, mis erakondi: linnale on vaja juhte, kes korraldaksid jäätmevedu ja lasteaedade remonti, ent rahvale lubatakse üldsõnaliselt uut maailmakorda, ebaõigluse kaotamist, kolmandat Reichi või muud taolist. Filmis "Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha?" ütleb Ain Seppik, et tema imestas kah, kui hästi töötasid häälte saamiseks talvekartulid ja küttepuud. Minul oli ka naljakas.
