VALIMISBLOGI: Tolm, raha ja valija rolli üle mõtisklev film

7. mai 2010. See on kuupäev, mis jääb Eesti aja-, kultuuri- ja poliitlukku kui teater NO99 megaprojekti Ühtse Eesti Suurkogu toimumisaeg. Hetk, mil 7500 inimest istus Saku Suurhallis ja ootas, lootis või kartis (mõnel juhul ehk segamini) uue erakonna sündi. Veel üks oluline number, 1232, on päevade arv, mis on üritusest möödunud. Kohalike omavalitsuste valimiste eel näitab NO-teatri kollektiiv taas hambaid ja on valmis saanud projekti sünnist ja kulgemisest jutustava dokumentaalfilmi "Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha".

Et teatri tegemised ja püstitatud probleemid intrigeerivad endiselt, tõestab ilmekalt pilk Tartu Elektriteatri saali pool tundi enne seansi algust. Kino on puupüsti täis, teist sama palju rahvast on mahutatud kõrvalhoones asuvasse Genialistide Klubisse, üksjagu ootab veel väljas.

Eks värele paljudel senimaani hinges küsimus, kas ja mida Ühtne Eesti muutis. Mis on täna teistmoodi, kui kolm aastat tagasi?

"Te olete vabad!" lõpetas Tiit Ojasoo oma kõne Suurkogu antiklimaatilises finaalis. Kas valijad, riigi kõrgeim võim, on tänaseks vabamad?

Vahepealseid sündmusi, märksõnadeks ACTA, Meikar ja Rahvakogu, võiks justkui pidada indikaatoriks, et eestlased on hakanud murekohtadele valulisemalt reageerima ja poliitikasse kaasatud olemist sooviv kodanikkond on tõepoolest sündimas. Aga see võib olla ka pelk pinnavirvendus, silmapete ja veelgi enam, Suurkogu sütitava atmosfääriga väheseotud.

Tolle ärgitavuse toob "Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha" kenasti mälusopist tagasi teadvusesse. Kõik need pingeid kanaliseerivad mõtteread ja muusikalised etteasted, legendaarseks saanud minepersed ja valimiskoolid. Ka filmi on neist leidnud tee üksjagu. Võiks lausa öelda, et Suurkogu materjali, mis huvilistel ammu DVD või sinikiire näol kapis olemas, on pisut üle pooleteise tunni kestvas filmis liigagi palju. Tahaks rohkem tausta ja kaadritagust materjali, nii palju jääb veel avamata. Kuid nagu Tiit Ojasoo ise rõhutab, peab film töötama eraldiseisvana ka nende jaoks, kes Suurkogul ei käinud või sellega üleüldse suurt kursis pole.

Ojasoo saali sisenemine filmijärgseks vestlusringiks on muide Suurkogu analoogi absoluutne vastand. Aplaus on sarnaselt olemas, kuid puuuduvad suurejooneline sissejuhatus, mürtsuvad trummid ja trobikond saatjaid. Publiku ette ei astu ülienesekindel demagoogiamasin, vaid tagasihoidlikult sõnu otsiv kunstnik. Temaga liitub aruteluks veteranpoliitik Marju Lauristin.

"Vaja on mõtlemist, mitte õhkamist," meenutatakse Suurkogu saatnud ootusi. "Ühtsusenostalgia on midagi, mida kasutasid ära kõik totalitaarsed režiimid."

Tõepoolest, sarnasused 30-date natsiürituste, Eesti erakondade reklaami ja Ühtse Eesti metoodika (viimane kujundatigi kahe esimese eeskujul) vahel on hirmutavad. Meenub endagi keeruline emotsionaalne seisund Suurkogul. See lootus, ärevus ja uhkustunne: kurat, teevadki ära? Kas midagi sellist oli õhus vanemate põlvkonna jaoks laulva revolutsiooni ajal? Ja samas ohtlikud paralleelid eelpoolkirjeldatuga - kas nii lihtsalt lasevadki end kaasa vedada kõik need noored, kes parteide noortekogudes ametlikke hüüdlauseid üha veenvamalt kordama õpivad?

Filmi ajal tekib ju kõiksugu aastatetaguseid viiest Euroopa rikkaimast riigist, hiigelpalgast ja vägevast pensionist vahutavaid reklaame vaadates küsimus, kuidas sai see kõik oma lihtlabasuses üldse päriselt olla? Veelgi enam, kuidas sai see kõik valijaid nii lihtsalt liimile tõmmata? Aga tänaval ringi vaadates kõneleb professionaalne poliitika valijatega endiselt täpselt samal tasandil. "Töötab." Ja tõepoolest töötabki! Näiteks Ain Seppik nendib filmis, et Keskerakond on ka ise oma identiteedi ohver. Populismirattast väljatulek on keeruline - nii mõnigi tahaks teha teistmoodi, aga kuidas siis õhtu lõpuks hääled koju tuua?

Lauristin väidab, et erakonnad ei oska inimestega teistmoodi rääkida, kui praeguses lööklausete-põhises keeles, ja inimesed pole omakorda valmis, et nendega teistmoodi räägitaks - nad ei näe teed, kuidas tegelikult riigis toimuvat mõjutada. Eks oligi Suurkogu sama palju valija- kui valitavakriitiline üritus. Aga see on midagi, mida on tavakodanikul oluliselt keerulisem vastu võtta.

Lauristini sõnul räägitaksegi enamasti poliitika väheolulisest, teatraalsest poolest. Oluliselt harvemini jõuab luubi alla see, mille ümber suur osa poliitikast tegelikult koondub - näiteks spetsiifilised küsimused, kuidas seaduses mõnd sõna muuta.

Ojasoo tunnistab teatraalsust puudutava osas, et täiesti võimalik on ka Ühtse Eesti soovitule vastupidine mõju. "Reformi üritused on läinud efektsemaks," naerab ta tegelike poliitlavastuste taseme tõusu. "Aga üks asi, mille eest nad võiksid meile tänulikud olla - me võtsime veidrikutelt võimaluse ära."

Viimasega peab Ojasoo silmas, et kui Itaalias pääses võimu juurde koomik ja Soomes marurahvuslased, siis Eestis asi nii kaugele jõudnud pole. "Leedukad räägivad mulle vahel, et nad on kadedad - te tegite teatris ära, aga meil on sellised päriselt parlamendis."

Lauristin nõustub, et esialgu teatri ja kunsti piiresse jäämine on pigem positiivne. "Tegelik oht on pettumusega kaasnev kollektiivne emotsionaalne demokraatiavastane viha, mis hakkab takistama kogu demokraatlikku protsessi."

Ta nendib siiski, et olukorda ainult seestpoolt ei ravi. Aga nagu on korduvalt rõhutanud üks projekti taustajõude, Daniel Vaarik: muutused ei leia aset üleöö, vaid tasapisi, aegamööda ja sammhaaval.

Viimane oluline number käesolevas mõtiskluses on 30 - valimisteni jäänud päevade arv. Siis jõuab kätte hetk, mil on taas võimalik oma häältega näidata, kas midagi on tegelikult muutumas või ollaksegi endiselt valmis vaid lööklausepõhiseks suhtlusviisiks.