Välisturist tuleb enamasti teadliku ja informeerituna
Alljärgnevas intervjuus jagab ta oma sellealast teavet.
Kes meil käivad? Kuidas nad, s.o turistid, meid üles leiavad?
Kuna olen säästva loodusturismi koostöövõrgustiku „Ehedad elamused Lahemaalt“ juhatuse esimees, siis saan rääkida veidi alla 20 teise pere ettevõtmiste kogemustest, sest me suhtleme pidevalt omavahel. Rääkida saab kahest tasandist: Eesti külalised ja välismaa külalised. Erinevus nende vahel on küllaltki märgatav. Konsultandina tean, et Eesti külaline (turist) kavandab oma turismireisi üsna spontaanselt, vahel isegi sõidu eelõhtul. Välisturist teeb oma plaanid pikalt ette, tavaliselt juba eelmisel sügisel. Meid külastatakse tihti Baltikumi reisi raames. Möödunud suvi oli erakordne – väga soe, vihmata. See oli üllatus välisturistidele.
Kuidas välisturist meid leiab?
Üks usaldusväärsemaid infoallikaid on tuttavad-kaasmaalased, kes on Eestis juba käinud. Neid usutakse. Ka internetist otsitakse omakeelseid reisilehekülgi. Ja veel – suur magnet on Lahemaa rahvuspark, mille populaarsus on oluliselt kasvanud Eesti turismi kontekstis. Lahemaa rikkalikud vaatamisväärsused on argument, mis räägib ise enda eest. Välisturist tuleb siia, terve pakk väljatrükke kaasas, kogu info, mis vähegi kättesaadav, on tal tallel. Näiteks tuli turist, kel oli täpselt teada, millal buss Loksa teeristis peatub, et sealt edasi liikuda Viru raba suunas.
Kas ootused, mis igal turistil on, ikka lõpuks täituvad?
Arvan, et see võib olla nii ja naa. Kindlasti ei saa me jääda puhkama loorberitele oma võõrustamise kvaliteedi poolest. Väikestes turismiettevõtetes tuleks mõelda sellele, et oleks oma võti, meetod, et vältida juhuslikkust, et suudaksime ära kasutada meie maa rikkusi, kohalikku toitu, et teenindus oleks sõbralik ja turistile meeldiv. Siia juurde võib arvata veel puhtuse ja eheduse. Need on võtmesõnad, mida ei tohiks unustada.
Kas välisturist tuleb siia vahel ka mõningase eelarvamusega?
Mida kaugemalt tullakse, seda enam võib ka eelarvamusi olla. Meie käest on küsitud: kuulge, Venemaa piir on üsna lähedal, kui me oma rendiautoga ida poole läheme, kui ohtlik see on? Me oleme ju Ida-Euroopa riik, vahepealne poolsajandit on oma jälje jätnud. Eelarvamused võivad olla ka tavalise turismiteenuse suhtes – teeninduse kvaliteedi, toidu puhtuse jm suhtes. Me peame jätkuvalt tõestama, et kõik on korras ja kontrolli all. See kõik eeldab tööd, aina tööd.
Milliseid soovitusi jagate turistidele, kui nad neid vajavad?
Turismitalus jagab soovitusi pererahvas. Aga sa pead olema kindel, et sa ikka head asja soovitad. Oleme Palmse kõrtsi uut menüüd proovinud, me teame mida pakub Viitna lähedal Arturi grillibaar. Peame teadma, kus saab pangakaartiga maksta, mis keeles käib teenindamine jne. Väga halb märk on see, kui soovitusi jagatakse n-ö ehku peale, ilma, et asjaga kursis ollakse. Kliendi soove peab vahel ka tajuma, leidma väljundi tema vihjetele.
Mille järgi te taipate, et turist jäi teenindusega rahule? Kas ainult tänusõnade põhjal?
Meie talu (Kuusiku loodustalu – toim.) on pisike, meil on aega, me ei võta sisse palju külalisi, me suudame iga külalisega personaalselt suhelda. Meil kehtib reegel, et iga sisseastunud turist on nagu minu isiklik külaline. Meil pole ühtegi palgatöölist, omanikud tegelevad ise vahetult külalistega. Et omanik ise vahetult külalisi teenindab, sellest peetakse lugu, seda väärtustatakse ja tänatakse. See on külalisele justkui au ja tunnustus. Äraminekul tullakse tänama, ehkki hommikul oli seda juba tehtud, aga ikka otsitakse perenaine aiast üles ja jäetakse jumalaga. Oleme palju tänusõnu kuulnud, erinevate maade turistidelt, ja see teeb hinge soojaks.
Kuidas külalised mõistavad meie nn rahvalikkust, etnilist omapära?
Meie majas on kombeks enne sööki rääkida külalistele, mis täna menüüs, tutvustada kohalikku toitu. Näiteks – see on Saida farmi ökojuust, pärit mahetoodangut väljastavast talust. Pakume oma talu mett, toormoose, oma aia köögivilju, oma ploomikooki, seejuures räägime, kust kõik see pärit. See pakub huvi, suvalist toitu me ei paku. Küsitakse ka toiduretsepte kaasa. Kord käis meil naistest koosnev grupp Peterburist, mille koosseisus oli ka üks sealse restorani omanik. Tema tundis huvi köögivilja hautise retsepti vastu, uuris, kust saaks täistera kaerajahu. Toit on see võlusõna alati olnud. Teine asi on ka see, et kõike me pakume oma kodus, see on Eesti pere kodu. Kõik selles on ehtne – käsitööna valminud mööbel, tekstiilid, juba mitukümmend aastat õitsevad maja ees vanaema pojengid. Neid pildistatakse, uuritakse lähemalt. Ka saun on huviobjektiks mõnedele kaugemalt tulnutele. Kui käisid jaapanlased, siis nad imestasid, kuidas saab nii kuumas kohas viibida (so sauna laval) ja teha seejuures veel head nägu!
Tallinna luksushotellist tuli üks Inglismaa paar vanaaasta õhtul üheks päevaks ning nad otsustasid sumada läbi poolemeetrise lume Viru rabas koos ingliskeelse giidiga. Toit, keskkond, soe teenindus ja pere kohalolek – see ei ole mingi anonüümne turismiettevõte, vaid üks eesti maapere.
Kust kandist käib kõige enam külalisi?
Meie talus, aga ka meie võrgustikus käib palju sakslasi. Viimastel aastatel on käinud palju prantslasi, belglasi,
hollandlasi. Need on riigid, kus on palju müra ja tihti ka jalgealust pinda napib. Nad naudivad siin vaikust, loodust, kohalikku toitu, peremiljööd. Lisandunud on itaallased, hispaanlased, venelased, tullakse ka Balti riikidest, ka Kanadast, USA-st, isegi Austraaliast, muidugi Soomest, Rootsist vähem.
Mida arvata taluturismi perspektiividest?
Usun, et tulevik on edukas. Aga vaid tingimusel, et igaühel oleks oma nišš, sest kõike kõigile ei ole võimalik pakkuda. Kui sul on kõik stiilid ühes kohas koos, jääb see külalistele mõistmatuks. Tuleb teha endale selgeks, mis oleks see läbiv joon, mis ettevõtet iseloomustab. Paljugi saab alguse pisiasjadest – põranda materjalist valgustiteni välja. Kas toidumenüü on teadlikult läbi mõeldud, kas pakutav on kooskõlas külaliste soovidega? Või me vaatame ainult seda, kas kuludega enamvähem otsotsaga kokku saame. Väliskülaline ei tule ju kodust kaugele, et siin voodis öö ära magada või kõht täis süüa, ikka enamat soovitakse. Selle andmine-pakkumine on juba meie mure.
