Väljavõtteid vallapolitsei 19. sajandi lõpu protokollidest: hobusevargad ja kaasavara
8. jaanuaril 1887 teatab Aruküla mõisa moonamees Tõnu Puustein, et tema aidast on 2/3. jaanuari ööl varastatud mitmesugust kraami. Varaste saagiks on langenud: 1 meesterahva kasukas halli riidega, 1 meesterahva kasukas musta riidega, 2 meesterahva palitut, 2 meesterahva jakki, 3 paari villaseid pükse, 1 naisterahva villane jakk. 4 villast kangast peale 20 küünra pikad, 1 linane kangas 24 küünart pikk, kaks suurt villast rätikut, 2 väikest villast rätikut, 2 siidirätikut, 4 seelikut, 5 särki, 2 lina ja muud väikest kraami. Kell veerand üks öösel on mees õue minnes märganud lahtist aidaust, ukse vahel on seisnud lina- ja jahukotid, mida vargad olid maha unustanud. Vargad on olnud reega. Kahe versta kaugusel on reejäljed kadunud.
Talitaja vaatab kohapeal sündmuspaiga üle, konstateerib, et aidauks on kangiga purustatud ja ait kraamist tühjaks viidud. Ta koostab sündmuste kohta protokolli ja saadab selle samal päeval haagikohtunikule (1.1). Hilisemast asjakäigust andmeid ei ole, kuid tagantjärele võib küll imetleda seda suurt riidekraami tagavara, mida mõisamoonakas, keda on tavatsetud pidada vaeseima kihi esindajaks, oma aidas hoidis. Küllap olid vargadki sellest rikkusest teadlikud.
Rae valla talitaja Jüri Põldmäe alustab protokolliraamatu pidamist 21. novembril 1886, kui Rae mõisas on 2/3. oktoobri öösel vargad aknaruudu lõhkumise teel läinud tõllakuuri ja varastanud mõisarentnik Vogtile ja kutsarile kuuluvaid esemeid kokku 218 rubla väärtuses. Samast on varastatud veel kolmanda isiku riietusesemeid 25 rubla ja mõisa peksumasina rihmad 50 rbl väärtuses. Kokku kahju 293 rubla.
9. märtsil 1888 koostatakse protokoll hobusevarguse juhtumi kohta. Türi-Alliku valla peremees Tõnis Meesakk on leidnud temalt 1885. aasta suvel karjamaalt varastatud hobuse Vaida Arro kõrtsmiku Jaan Kalti käest. Peremees kirjeldab talitajale väga täpselt oma hobuse tundemärke, talitaja – vallapolitsei ülesandeis – võrdleb neid Kalti juures oleva hobuse tunnustega, samuti Türi-Alliku vallavalitsuse tunnistuses märgitutega, vaatab veel kord koos oma abimeestega üle Kalti hobuse, mille peale leitakse, et hobune kuulub tõepoolest Tõnis Meesakule. Jaan Kalt väidab, et ta on hobuse ostnud, kuid sellele vaatamata politsei mõistab: Jaan Kalt peab hobuse Tõnis Meesakile kätte andma, mis kohe sai tehtud. Jaan Kalt otsigu see mees üles, kelle käest tema hobuse oma kätte vahetas, ja andku siis asi kohtu kätte seletada.
22. aprilli 1890. aasta öösel kella poole ühe paiku astub talitaja koos vallakirjutajaga Aru kõrtsist mööda ja näeb, et kõrtsituba on valgustatud. Ta astub kõrtsi sisse ja leiab sealt kuus Vaida meest ning ühe Kautjala mehe napsitamas. Ka talitaja ostab pudeli õlut, joob selle ära, kuid kirjutab
ka protokolli selle kohta, et kõrtsmik Jaan Kalt seaduse vastasel viisil kaupleb ning lisab: „Arvan oma kohuseks seda protokolli Kreisi ülema II jau noorema abilise härrale ette panna, et seda asja kohtule ette panna.“
1. septembril 1892 tuleb vallatalitajal vallapolitseina lahendada huvitav nõudmine. Üks talunaine Lagedilt esineb avaldusega: 1½ aastat tagasi on ta tütar Tiiu abiellunud Rae valla talupoja Mardiga, on siis sünnitanud poeglapse ja ise nurgavoodis surnud. Ka laps on surnud. Abielu on kestnud ainult 1 aasta ja 2 kuud. Talunaine nõuab väimehelt Mardilt temale antud kaasavarast poole tagasi. Kaasavara väärtuse hindab ta 76 rubla 80 kopikale. Väimees Mart kutsutakse asja arutamisest osa võtma. Arutamisel selgub, et väimees on osa asju juba ära müünud, kuid vallatalitaja vaheltsobitamisel lepitakse siiski kokku nii, et väimees Mart maksab ämmale välja 38 rubla ja 40 kopikat, s.o täpselt pool kaasavara hinnatud väärtusest.
