Valla vanim elanik saab 100-aastaseks

6. juulil tähistab Lähtse külas elav Pilvi Tuisk üht harvaesinevat tähtpäeva.

Vanaproua, keda ajakirjanik külastab täpselt kaks nädalat enne suurt sünnipäeva, on endiselt hea tervise juures. Prille Pilvi ei vaja, ringi liigub toas ilma kepi abita. Tütar Helgi Ummus räägib, et emal on nii mälu kui tervis heas korras.

"Sellele on kindlasti kaas aidanud maatöö ja tervislikud eluviisid," ütleb ta. "Päeviti istub ema väljas värske õhu käes, iga päev jalutab ta tugirattaga üle kilomeetri."

Pilvi pole samas suguvõsas ainuke, kes pikaealisusega silma paistab. Ka vanaproua õde elas 95-aastaseks.

Laulab endiselt

Pilvi on sündinud Märjamaal Sipas, kus ta ka koolis käis. Pärast abiellumist 1940. aastal kolis ta koos mehega praegusesse Kiili valda Lähtse külla. Töötas Pilvi kolhoosis Rahva Võit, alguses põllutööbrigaadis, hiljem mullikate talitajana. Vanaproual on järglasi kolme põlvkonna jagu: neli last, seitse lapselast ja üheksa lapselapselast.

Tütar Helgi elab viimased kolm aastat koos emaga Lähtses. Enne seda käidi Pilvil, või nagu suguvõsa teda hellitavalt kutsub - Piilul - külas nädalavahetustel.

Televisiooni vanaproua ei jälgi, kuid raadiot kuulab küll. "Emal on siiani väga hea lauluhääl," räägib Helgi. "Kui kuulame raadiost jumalateenistust, laulab ta ikka kaasa."

Eesti on hinges

Kuigi aastaid on palju ja tervis hea, pole Pilvi elu olnud kerge. Rasketele tööaastatele kolhoosis, mil päevad põllul venisid 12-tunnisteks, eelnes aastal 1949 perekondlik tragöödia, kui abikaasa viidi Siberisse vangistusse. Pärast seda polnud perekonna jaoks enam miski endine. "Pärast seda, kui isa ära viidi, olime kui märgistatud - keegi sind enam ei aidanud, ka koolis koheldi meid, lapsi, teistmoodi," meenutab tütar Helgi.

Kuid ka kõige keerulisematel aegadel ei tekkinud Pilvi peas mõtet, et põgeneks kõige eest Tallinnasse, parema ja kergema elu peale. "Meil kodus oli meelsus alati teistsugune, hoidsime eestlust," räägib Helgi ja meenutab, kuidas kooli direktor teatas nuttes Stalini surmast: "Mina tulin aga naerdes ja hüpeldes koju ning hõikasin juba eemalt emale, et kas tead, Stalin on surnud," ütleb ta.

Seetõttu ei ole ka raske aru saada, miks kõlab Pilvi soov tänapäeva noortele just nii: et teil oleks kergem elu kui minul.