Selle raamatu sünnilugu ulatub ammusesse aega. Teose kahe koostaja - minu isa Tullio Ilometsa (snd 1921) ja lelle Antti Ilometsa (snd 1929) - sünnikodu on Koerus. Mina olin koolieeliku ja algkooliõpilasena igal suvel mõni nädal oma vanaema ja vanaisa juures Koerus. Vanavanemad Elli (snd Murakas; 1894-1973) ja Jaak Ilomets (enne eestistamist Jürgenson; 1897-1968), kes peaaegu pool sajandit Koerus elasid ja sellest ajast suurema osa koolmeistriametit pidasid, olid siis pensionärid. Oma tööd olid nad alates tsaariajast kuni sõjajärgse Nõukogude korrani teinud üheksa riigikorra all. Eesti Vabariigi ajal olid nad olnud ka aktiivsed seltskonnategelased. Vanaisa juhatas laulukoore ja puhkpilliorkestreid ning võttis osa mitme seltsi tegevusest. Vanaema juhendas võimlemis- ja tantsurühmi ning oli juhtivalt tegev Naiskodukaitses. Lisaks näitlesid nad Koeru näitetrupis.

Tollest ajast oli neil Koeru ja kohaliku seltsielu kohta säilinud üsna palju fotosid. Pensionipõlves pani vanaema nelja paksu kaustikusse kirja oma mälestused ning vanaisa märkis üles Koeru kultuuriloo. Ka olid nad usinad koduloolased, kes kogutud materjale ka Tartusse tollasesse etnograafiamuuseumi saatsid.

Vanematelt said ajaloohuvi ka nende lapsed Tullio, Antti ja Heikki (1923-1989). Nemad hakkasid Koeru kandi kodulugu uurima 1960. aastatel. Minu huvi vanade fotode ja Koeru vastu süvenes kaheksakümnendate aastate lõpul. Poeg Jaak (snd 1982), kes on suures osas kirjutanud raamatu tekstiosa, huvitus Koerust ja koerulastest sügavamalt mõni aasta tagasi. Aastate jooksul oleme selle raamatu koostamiseks kohtunud või suhelnud kümnete endiste ja praeguste koerulastega, samuti koduloouurijate, ajaloolaste, muuseumi- ja arhiivitöötajate, kollektsionääride ja paljude teiste heade inimestega, kes ei ole kunagi keeldunud abist ning on lahkesti lubanud oma pildimaterjali kasutada. Müts maha nende ees!

Kogutud allikmaterjalist raamatu koostamise mõtte algatajaks pean alati optimistlikku ja energilist tolleaegset Koeru valla muuseumi juhti ja seltskonnategelast Mait Raudseppa (1946-2010), kes 2005. aastal oma muuseumi tutvustades selle idee elluviimise laia naeratuse saatel tungivas toonis mulle ülesandeks tegi. Tänu talle!

Koeru esmamainimisaasta on ümber lükatud

Esimeses, Koeru ajaloo osas, pean kõige huvitavamaks ja intrigeerivamaks fakti, et Koeru esmamainimise aastaks võib nüüd pidada aastat 1281. Seni on selleks peetud ühe aasta võrra hilisemat aastat. Miks see nii on, saab teada raamatut lugedes.

Teises peatükis on ülevaade Koeru kirikust ja kirikumõisast. Lisaks fotodele on ära toodud akvarellijoonistus kiriku orelist, mille orelimeistrid 1899. aastal tellijale saatsid. Aruküla mõisat käsitlevas osas võib näha mitmeid haruldasi pilte selle õitseaegadest. Kuigi raamatu koostajad fotot Sandhofi karjamõisa kohta ei ole leidnud, on seegi tänapäevase Koeru aleviosa pildiliselt esitatud. Ehkki põhiosa raamatust on seotud Koeruga, saab näha koostajate valduses olnud fotosid enamikust kihelkonna mõisatest.

Eraldi peatükid on 1905. aastal välja kuulutatud Vaali Vabariigi ja Vabadussõja kohta, pilte nendest sündmustest osavõtnutest ning Koeru püstitatud mälestussammaste saamisloost.

Kõige suurem pildikogu oli koostajatel Eesti Vabariigi aegsest koolielust, kuid albumisse jõudis neist vaid murdosa. Näiteks on säilinud peaaegu kõik haridusseltsi kooli lõpupildid aastatest 1919-1940, samuti fotod õpetajatest ja koolielust. Loomulikult on raamatus pilte ja dokumente teistestki Koerus ja kihelkonnas tegutsenud koolidest.

Majanduselu peatükis antakse ülevaade kuulsatest Koeru põllumajandusnäitustest, laatadest, kauplustest, meiereist, kihelkonna veskitest. Postiajaloo huvilised leiavad raamatust näidised kõigist teada olevatest Koerus kasutusel olnud postitemplitest. Kindlasti on huvipakkuvad omaaegse Koeru Ühispanga sisevaated ja selles paiknenud Lutheri tehase mööbli tellimiskirjad.

Koeru kooridest, orkestritest, laulupäevadest, spordivõistlustest ja teistest sündmustest tehakse juttu kultuurielu peatükis. Kümnel lehel on pilte Koeru apteekidest, apteekritest, arstidest ja haiglatest. Pildialbumis on fotosid Koeru pritsimeestest ja nende varustusest, aga ka unikaalseid jäädvustusi 1924. aasta suurpõlengu järgsest alevist. Eraldi peatükk on Koeru Kaitseliidust ja Naiskodukaitsest.

Pildid räägivad enda eest

Koerus ja Koeru kihelkonnas on sündinud, elanud ja töötanud palju seltskonnategelasi, teadlasi, kirjanikke, kunstnikke, sõjaväelasi, riigi- ja majandusmehi, kes on jätnud Eesti kultuurilukku sügava jälje. Mõned neist on tuntud ka kogu maailmas. Nende hulgast valiku tegemine, keda esile tõsta, ei olnud lihtne ülesanne ja sel puhul lähtusime meie kasutada olnud pildimaterjalist. Tooksin ära vaid mõne nime: Karl Ernst von Baer, Eduard Wiiralt, Paul Liivak, Aino Bach, Kalju Lepik, Friedrich Georg Wilhelm Struve ja Jakob Hurt. Kuidas kaks viimast Koeruga seotud on, jätan lugejatele avastamisrõõmuks.

Nii palju kui oskasime, püüdime välja selgitada andmeid Koeru päevapiltnike kohta, keda oli väikse paiga kohta üllatavalt palju. Neilegi oleme pühendanud mitu lehekülge.

Raamatus on skemaatiline Koeru plaan, mis annab ligilähedase ettekujutuse endisaegsete majade paiknemisest ja aitab pildialbumis kasutatud fotodel olevaid objekte paremini tuvastada.

Kuigi põhirõhu seadsime Koeru eluolu tutvustamisele, leidub pildijäädvustusi paljudest teistest endisaegse kihelkonna paikadest.

Pildiallkirjades oleme kasutanud ka fotodel olevat teksti, jättes sisse kõik tänapäeva mõistes kirjavead ja esitatud nimekujud. Fotodel on ka isikuid, keda me tuvastada ei osanud, nii et asjahuvilistel on selle pildialbumi läbivaatamisel võimalik pakkuda koostajaile ka tagant-järele-tarkust. Loodame, et neid jätkub ka noorte seas, sest äsja avaldatud gümnaasiumite riigieksamite tulemuste põhjal on Koeru Keskkooli lõpetanute teadmised ajaloo vallas riigi esikümnes. Õnnitlused kogu kooliperele!

Täpsustusi, täiendusi, ka vihjeid võimaliku uue allikmaterjali leidumise kohta ootame meiliaadressile vene @smail.ee või siis kirjalikult raamatu väljaandja OÜ Aasta Raamatu aadressil Müürivahe 11, Tallinn 10140.

Ja lõpetuseks. See raamat ei ole ajaloouurimus, vaid pildirännak, kus ekskursioonijuhi tekstil on vaid hädavajaliku kommentaari osa. Pole ju ekskursioonijuht enamasti ise allikatega töötav ajaloolane, vaid vahendab teiste kogutud teadmisi. Nagu pikkadel rännakutel ikka, tuleb teha puhkepause, vaadata ümbrust, mõtiskleda, süüa-juua, vahel süveneda ja uurida nurgataguseid, soovi korral tagasi pöörata või ootusärevalt edasi minna. Vahel on huvitav sama rännak uuesti ette võtta.