Kuigi isa oli Kuressaares koolidirektor ja ka ema töötas võimalust mööda koolis, ei saanud me millegagi priisata. Kui ema mõnest kleidist ära tüdines, tegi ta selle ümber minu jaoks.

Kui kleit mulle väikeseks jäi, sai selle mu noorem õde ja kui temagi kleidist välja kasvas, viidi riideese onu perele, kellel oli palju lapsi. Tänapäeval poleks nii pikk ahel enam mõeldav, kuigi ka praegu ostetakse palju kasutatud riiete poest."

Mu isa Alo Ristma-Mihkelson võttis osa Vabadussõjast," teab Valve Hannus rääkida. „Vabadussõdalane oli ka mu ema, sõja ajal nad kokku saidki. Sõjas osalemise eest kinkis riik neile talu, mis oli nii väikene, et seda kutsuti Ebarikuks või Äbarikuks, ma täpselt enam ei mäleta. Nii palju see siiski väärt oli, et selle müügist saadud raha eest sai isa osta Kuressaarde elamise. Talupidajat temast poleks olnud, oli rohkem koolmeistri tüüpi. Vabadussõjas osalemine sai talle ka saatuslikuks. Venelaste tulles ta arreteeriti ja 1941. aastal suri. Küüditamisest ei pääsenud ka meie - mina, ema ja noorem õde. Me ei saanud aru, mille poolest ohtlikud olime, aga rongile meid pandi ja Kirovi oblastisse sõidutati.

Meid pandi elama ühte suurde barakki, kus varem olid elanud poolakad. Igale küüditatule oli ainult voodikoht, ahi oli üldiseks kasutamiseks. Mind koos ühe teise naisega saadeti metsatööle. Vaatamata oma haprusele ja kurnatusele pidime ikka normi täitma. Kui seda ei suutnud, et antud sööklast suppi ega ka päevast leivaportsu, mis oli 500 grammi.

Ema elas Siberisse küüditamist eriti üle ja suri juba mõne aasta pärast. Tsaariaegse kuldrubla eest, mille oli vanaema salaja kaasa andnud, leidsin mehe, kes kirstu ehitas ja haua kaevas.

See oli kevadise suurvee aeg ja surnuaed asus madala koha peal. Kaevatud haud oli triiki vett täis ja kirst lasti vette nagu oleks maetud meremeest."

Siberisse on Valve Hannust viidud kaks korda. Teine kord oli siis, kui ta Siberist tagasi koju põgenes ja sellest teada saadi. „Mul oli võimalus põgeneda siis, kui meile esimest korda järele tuldi. Pidime teatriga sõitma Hiiumaale etendust andma, passid olid juba ära korjatud ja nii polnud mul ühtegi dokumenti. Mind lubati minna passi ära tooma ja ma võinuks üldse mitte tagasi tulla. Aga ma tulin, rohkem ema ja õe pärast, sest neil polnud pääsu."

Kerge polnud ka siis, kui lubati Siberist tagasi Eestisse sõita. Valve Hannust mäletab, et Saaremaale tagasi pöörduda ei lubatud. „Tallinnasse ei tohtinud ka elama asuda. Läksime mehe ja Siberis sündinud tütrega Vigalasse, kus elasid ema sugulased ja töötasime kus juhtus.

Väljasaadetuid ei julgenud keegi tööle võtta, kõik elasid hirmu all. Tööotsinguil jõudsime omaaegsesse Keila sovhoosi, mida juhtis Kaasiku-nimeline mees. Tema julges. Ütles, et minge Niitväljale, seal on töölisi vaja. Pakutud lüpsja ametit ma ei julenud vastu võtta, sest ma polnud kunagi lüpsnud ja kartsin lehmad ära rikkuda. Siis jäi laohoidja koht vabaks ja ma pakkusin ennast. Olin varemgi rehkendamise tööd teinud ja raamatupidajaid abistanud."

Pärast mehe surma jäi Valve Niitväljale edasi elama, oma väikesesse elamisse kahekorruselises kortermajas. Maja taga on aiamaa, kus veel eelmisel suvel kasvatas ta kartuleid, porgandeid, kaalikaid ja sibulaid.

 „Lapsed küll ütlevad, et mul poleks vaja enam aiamaaga vaeva näha, kuid tahan kõike ikka ise teha. Eks ma kevadel vaatan, kas enam jaksan. Võibolla istun ainult tugitoolis ja loen raamatuid."

Lugemist ootavaid raamatuid oli elutoas kapi serval väike virn. „Mu tütar toob neid Lehola raamatukogust. Lugeda mulle meeldib ja, kui prillid ninale panen, näen hästi. Raamatuid loen ma hommikupoole ja õhtul vaatan televiisorit. Vabariigi aastapäeval hakkan televiisorit vaatama juba hommikul, kohe, kui pidusaated algavad. Kõige rohkem meeldib mulle vaadata sõjaväe paraadi, seal on tõelised mehed," kiidab Vaike Hannust.