„Waba Maa" 24.01.1929‚"Tulevane linn - Märjamaa"

On eeldusi, et Rapla-Virtsu raudtee ehitamisega Märjamaa alevik võrsub aegamööda linnaks. Raudtee toob Märjamaale igatahes palju elavust. Praegu on raudtee ehitus kohalikele elanikele, eriti aga ametivõimudele ainult pahandusi kaasa toonud igasuguste rahurikkumiste jne näol. Ühe kuu jooksul on üksi 20 raudteeehitustöölist joobnud olekus rahurikkumise pärast politsei poolt vahi alla võetud. Korralagedus ja ulakus, mis Märjamaal vahepeal maad võttis, on politsei poolt nüüd karmi käega ära pühitud.

Tööstusasutustest on Märjamaal praegu nimetamisväärt ainult lauasaagimise vabrikud ja jahu-veskid, samuti ka mitmed käsitööharud. Viimasel ajal on eriti Märjamaal laialt marjaveinisid hakatud valmistama oma tarvis, sest marju kasvatatakse suurel viisil aedades. Kellelgi kohalikul elanikul on kavatsus isegi Märjamaale veinivabrikut ehitada, milleks olemas kõigiti head eeldused.

Ka suvitajate suhtes on tulevikuväljavaated raudtee ehitamisega Märjamaal head. Maastik on metsarikas ja upub suisel ajal sirelitesse ja õitesse. Metsades on igasuguseid marju ja seeni külluses. Puudub ainult veekogu jõe või järve näol, kuna lähema jõeni alevist 9-10 km.

Ajalooliselt on Märjamaa ümbrus rikas vanaaegseist muinsusesemeist ja mälestusmärkidest. Mitte väga kaugel alevikust, Aase talu põllul, asub vana eestlaste ohverdamise paik - ohvri-allikas. 4-5 sülda maapinnast kõrgemal asuva künka all, missugune nähtavasti raudkividest kokku kantud, niriseb kristallselge ja külm läte. Kohalik talunik P. on tähendatud künka piiranud lillepeenratega ja asetanud künkale pingid istumiseks. Väljavaade künkalt ümbrusele pakub suurepärast pilti.

Alles hiljuti veel on tähendatud allikast ammutatud vett igasuguste tõvede ravitsemiseks. 1925. aastast saadik on allikas künkaga muinsusvarade kaitse all.

5 km Märjamaa alevikust asub nn Mustallikas, mille vett ebausklikud veel hilja aja eest tarvitasid silmahaiguste arstimiseks.

Ka vanaaegne Märjamaa kirik on vaatamisväärne.

Kõige kiuste ei ole Märjamaa veel kuidagi suutnud vabanenud landesveeri - kadakasaksluse vaimust. Okupatsiooniaegse tegelase pastor M. lahkumisega kohalikust luteri kirikust on saksa keele murdmist tänaval küll vähem kuulda. Seda tehakse aga siiski kohalikkude kadakate poolt, kuid juba hoopis tagasihoidlikumalt.

Silmatorkav on nähtus, et ümberkaudne rahvas elavalt pühapäeviti käib kirikus. Mõnikord ei suuda väikene kirik kõiki inimesi endasse mahutada. Seda tuleb igatahes kirjutada energilise ja noore kirikuõpetaja L. arvele, kes kirikuskäijaid üksi põrgutulega ei ähvarda, vaid palub nii vanale kui noorele ajakohast hingetoitu.

Liikumine ja ühendus on Märjamaaga seni olnud kehv, kuna lähema raudteejaamani Riisiperre on 34 km. Suvel on liikumine omnibussiga 2 korda päevas Riisipereni. Samuti ka 1 kord päevas otseühendus Tallinnaga. Äärmiselt korratult töötab viimane liin, kus äpardused alatasa ja reisijatele ollakse vastutulematu.