VANA FOTO: Elu-olu 1925. aastal - viina on, raudteed ei ole
Järgnev artikkel, Märjamaa. Ida-lääne keskkoht /R.P./, on võetud „Vaba Maa" 27.08.1925 numbrist 192.
Märjamaa asub keskkohal Tallinn-Pärnu ja Haapsalu-Paide nelinurgana. Ka on Märjamaa idalääne hariduse keskkoht. Mitte ainult selles mõttes hariduse keskkoht, et siin 6-kl algkool asub, vaid siia on koondunud ka seltside ning ühisuste uputus. Kuid kahju, et need seltsid siin ei õitse. Asutati siia seltse, nagu kõige vanem neist, põllumeeste selts. Möödumas kümnendik aastasada, kuid seltsist ei ole enam midagi kuulda. Uuemad on ärksamad. Piimaühisus töötab suurema eduga; haridusselts sammub ka pisitasa, on jõudnud raamatukogu soetada. Haridusseltsi juures asuv spordiselts on - nii ütelda - upakil.
Mõni ehk mõtleb juba, et märjamaalane on nii tuim, et talle midagi korda ei lähe. Aga vale! Mis märjamaalastele meeldib, on viin. Kes tõsine märjamaalane, see vaatab, et monopol ega Solgi Kustas nälga ei jääks. Kuid seda pole kartagi. Kõlab uhkelt laul: „Ikka viinaga, ikka viinaga tahan omad elupäevad lõpeta!"
Aga Märjamaa õrnem pool, muidugi vanemad, on kõige kümne küünega kiriku küljes kinni. Ei ole vist Eestimaal enam palju niisuguseid kohti, kus usuelu, kirik ja palvemaja nii õitseks kui Märjamaal.
Niimoodi veerevad päevad siin õhtusse, kuidas laulik armastab ütelda. Aga märjamaalane ei ole siiski enesega rahul. Ta ootab midagi! Ja see on raudteed! Tal on tõsine õigus. Ligemad raudteejaamad üle 30 kilomeetri kaugel! Riisipere-Märjamaa vahel ühendust peab küll omnibuss, võttes 250 marka otsa eest. Kuid see on vähe. Ühendus „suure ilmaga" on ikka puudulik. Linnaminejal läheb see lõbu küll kalliks maksma.
Küll on siit sihte läbi aetud. Küll Raplast Virtsu, küll Riisiperest Pärnu. Kuid Märjamaa raudtee on seni jäänud ainult sihiga. Seni on „ainult" viis sihti sisse aetud. Muist juba 7 aasta eest.
Märjamaa on siiski alevikene, mis pisitasa kasvab. Maju sigib juure ehk küll pikkamööda. Siin on ka hulk poode, arst, apteek, postkontor jne. Hiljuti avati võõrastemaja.
Mis ka Märjamaalt läbi vurab, on Tallinna-Pärnu omnibuss. Seni maantee rööpad üle jala sügavad küll ei ole. Vilets on „väikese" märjamaalase asi, kellel üks vakamaagi kartulimaad on, peab teed, või nii ütelda silda tegema. Raskeks läheb mõnel niisugusel mehel kotiga kruusa vedamine 15 km kauguselt! Kuid parata pole midagi, kui hobust ei ole.
