VANA FOTO: jõulud Läänemaal 150 aastat tagasi
Jõulud Läänemaa külas 60...70 aastat tagasi ei tunnud veel palju jõulupuud, veel vähem „jõuluvanat", kes lastele kinke oleks toonud. Jõulupuu ja kinke toov „jõuluvana" kuulusid siis alles „sakstele". Eestlasel, talupojal polnud veel oma „saksu" - enam arenenud ja jõukamaid isikuid või „antvärke", kui neid üksikuid oli, lugesid nad endid ikka sakste sekka, ei tahtnud sel ajal veel keegi meeleldi eestlane olla, mille all mõisteti talupoega ja see oli enam-vähem põlatud seisus.
Kes tahtis siis põlatav olla, põlatul halb põlv. Mõisate saale ja antvärkide tube ehtisid siis juba jõulupuud ja mõisatest, eestkätt koolimajade kaudu, hakkas aegamööda jõulupuu mood ka taludesse tungima, kuni need nüüd enam haruldased pole, mida edenenum mingi maanurk on.
Raikküla mõisasaks, krahv Aleksander Kaiserlingk, jutustab ühes oma järelejäänud kirjas, kuidas ta oma mõisas valla lastele jõulupuud oli teinud ja kuidas need lugenud seal ilusasti ja laulnud. Ta ei saa tähendamata jätta, kui ilusaid lapsi seal olnud ja kui viisakad ja viisakalt riides nad olnud, nii et ta kahtlust avaldab, kas kusagil Saksamaa nurgas nii kabedasti riietatud lapsi saab näha.
Lapsed defileerinud pärast ta haige naise voodi eest mööda ja see jaganud neile kinke: poistele taskunuge, tütarlastele kääre.
Ka Kaiserlingki eluaegsel sõbral, Vigala „pimedal parunil" oli viisiks oma mõisas, koolimajades või vallamajas valla lastele jõulupuud teha lasta, milleks ta kohale saatis laekatäied piparkooke ja kastid raamatuid hästi õppinud õpilastele.
Olin koolipoisina kord ka vallamajja niisugusele jõulupuule kaasa võetud, mida sellepärast siin mainida tahaksin, et seal sel korral „noor Eisen", praegune Tartu hõbepea professor lastele ja nende vanematele kõnet pidas jõuludest. Teiseks on see jõulupuu mulle nii selgelt meelde jäänud, et seal näha sain, kuidas rahvas hiljemal tunnil jõulupuud „rüüstas", so üksteise võidu puu kallale tormas ja sealt tõmbas, mida kätte sai.
See inetu teguviis ei näinud uus olevat, vaid pärit orja ajast, kus saks ka oma „asjale" jõulupuu tegi ja et mitte igaühele üksikult andeid jagada, neil endal lasi võtta, nagu see mõnele parunile hiljemgi lõbu valmistas raha rahva sekka loopida, et mõnuleda selle juures, kuidas rahvas selle rahaanni kallal vast pureleb.
Too jõulupuu rüüstamise komme oli mu lapsepõlves isegi taludesse teed leidnud ja ma mäletan kuulnud olevat, et niisugusel puhul kord jõulupuu oli põlema süttinud ja terve talu ka maha põletanud.
Alles ilma hiilgava jõulupuuta ja kingitusi jagava „jõuluvanata" ei puudunud läänlastel omal ajal siiski jõulu õhk ja meeleolu ja selle võluvad põhjused: tehti varakult õlut, tapeti siga, valmistati tanguvorsti ja valitses ette mingi salapärane luule, sest pidi Jeesus sündima laudas põhke peal, mida lastele jutustati. Ja selle täheks toodigi vist jõuluõhtul heinad - „jõulud" sisse ja laotati laiali põrandale. Räägitakse nüüd küll vahest jõuluõlgedest, aga ma mäletan omast nurgast selgesti, et jõuludeks aina heinad sisse toodi, nääriks hõled, milledega siis ka, neid lakke loopides ennustada katsuti, mis vilja-aasta pidi uus aasta olema.
