Vana kohtulugu „Priiuse“ seltsimaja krundist ja ümberkaudsest metsast
Ehituskrundi üleandmiseks sõlmiti 23. märtsil 1904 leping: "Haaslava karskuse seltsi "Priius" ja Naritse talu omaniku Anna Johani tütar Viilupi vahel on täna järgmine leping maha tehtud. Anna Viilup annab oma Naritse talu metsast Kurepalus, ühe vakamaa (NB! Riia vakamaa oli 0,37 hektarit) maad Haaslava karskuse seltsi "Priius" tarvitada, mille eest karskusselts maksab Viilupile iga aasta 10 rubla.
Selle lepingu aeg kestab viiskümmend aastat. Maatükk on mööda mineva tee ääres ja on metsaga kaetud.
Haaslava karskuse selts "Priius" ehitab selle maatüki pääle enesele seltsi maja ja raiub metsa nimetatud maatüki päält ja tarvitab enese kasuks nõnda palju ära, kui maja aluseks ja õueks ja maja ümbruseks vaja on ja seltsi juhatus hääks arvab.
Et seltsi poolt ehitatud maja tulevik kindel oleks, kohustav Viilup ennast vormilist lepingut tegema ja kreposti raamatusse sisse laskma kirjutada, nõnda et müügi korral seltsi majaga midagi muudatust ei tule.
Kui Viilup peaks vastu tõrkuma vormilist lepingut alla kirjutada ehk ei taha mitte seda kreposti raamatusse talu pääle kinnitada, siis on tema Viilup kohustatud, kui selts seda soovib, kõik toodud materjali ehk valmis tehtud ehitused täie hinna eest ära ostma, nõnda ka kõik teised kulud, mis seltsil olnud, ära tasuma.
Kui selts mingisugusel mõjuval põhjusel peaks tahtma ehk sunnitud olema oma maja enne lepingus tähendatud aja, viiskümmend aastat, lõppu ära müüma ehk välja rentima, siis ei ole maa omanikul mitte õigust omalt poolt seda kuidagi takistada ja on uuel majaomanikul ehk üürilisel õigus seda neilsamadel õigustel kuni rendilepingu aja lõpuni edasi tarvitada.
Anna Viilup ei oska kirja, tema ja iseenese eest kirjutas alla tema mees, nõuandja ja volinik Jaan Viilup. Priiuse" poolt kirjutas alla seltsi esimees Jaan Väljaots."
21 aastat hiljem, augustis 1925 saatis karskusselts „Priius" Tartu Võru Rahukogule järgmise avalduse: „Haaslava karskusseltsi „Priius" voliniku Eduard Palla kaasalisatud eellepingu järele kohustus kadunud Anna Viilup ennast minu volitajaga ühe vakamaa maa kasutamise asjus vormilist lepingut tegema ja kreposti raamatusse sisse laskma kirjutada. See jäi senise Naritse talu omaniku poolt kuni surmani tegemata, kuna pärijad aga nüüd seda lepingu punkti täita ei taha. Karskusselts „Priius" on nimetatud maad senini vahetpidamata kasutanud ja sinna hooned peale ehitanud.
Sellepärast on mul au volitaja nimel Rahukogu paluda: kohustada kadunud Anna Viilupi pärimistompu, kelle esindajaks on Oskar Eduard Põderson, Anna Viilupi ja Haaslava karskusseltsi „Priius" vahel viimasele Naritse talust antud ühe vakamaa kasutamise asjus 23. märtsil 1904 sõlmitud eellepingu kohaselt ühe kuu jooksul kohtuotsuse seadusse jõusse astumise päevast arvates vormilist lepingut tegema ja kreposteerida lasta."
Kohtuistung toimus 4. septembril 1925 ja seal kohustati Anna Viilupi pärijaid karskusseltsiga „Priius" lepingut sõlmima. 16. detsembril 1925 kirjutasid Eduard Palla ja Eduard Põderson lepingule alla.
Seltsimaja ümbruses olev mets kuulus Naritse talule. 1929. aastal, ülemaailmse majanduskriisi ajal tehti talu metsas raiet. Lisaks oma metsatükile, soovisid talu pärijad ka seltsimaja krundil olevat metsa maha võtta, sest lepingus ei olnud kasvama jäänud metsa kohta midagi öeldud ja Naritse rahvas pidas seda enda omaks. Seltsi juhatus oli muidugi teisel arvamusel, maja ümbrus oleks lagedaks raiesmikuks saanud. Vaidlus anti kohtu lahendada ja mitme kohtuistungi järel sai selgeks, et "Priius" peab Viilupi pärijatele krundil kasvavate puude väärtuse ära tasuma.
8. juunil 1934 leppis seltsi juhatus Ann Viilupi pärijate - Jaan Viilupi, Osvald Viilupi, Aliide Pruuleri ja Johan Pruuleriga kokku, et "pärijad loobuvad kohtus "Priiuse" vastu esitatud krundil kasvavate puude summa nõudmisest ja selts omalt poolt annab neile ühes perekondadega õiguse igal ajal seltsimaja peoõhtutele maksuta sissesaamiseks."
1934. aasta peale anti maksuta pääsetähed Jaan Viilupile, Marie Viilupile, Osvald Viilupile, Aliide Viilupile, Aliide Pruulerile ja Virve Pruulerile.
Seltsi juhatus otsustas 29. detsembril 1935 - "Lepingu põhjal, mis on sõlmitud 8. juunil 1934, on Anna Viilupi pärijatel õigus Haaslava karskusseltsi "Priius" pidudel käia ilma maksuta. Seda õigust on nad ka pärast lepingu sõlmimist kasutanud. Iga kord tuli neil aga juhatuse poole pöörduda, et pääsetähte saada. Niisugune kord on tülikas nii seltsi juhatusel kui ka neile. Et seda korda lihtsamaks teha, peab juhatus tarvilikus nimelisi maksuta pääsetähti alaliseks tarvitamiseks neile kätte saata."
Viilupi pärijatele anti nimelised pääsmed, mille alusel said nad kuni karskusselts „Priiuse" tegevuse lõpuni 1940. aasta oktoobris, tasuta seltsi üritustele.
Seltsimaja alune maa kuulus seaduse järgi Viilupi pärijatele ja „Priius" oli oma krundil rentnikuks. „Priius" soovis maad oma nimele, pärijad ei olnud päri ja taas aeti asju kohtus.
Tartu 5. jaoskonna rahukohtunik tegi 5. novembril 1935 otsuse: „krunt suurusega 1 vana Riia vakamaad, mis asub Haaslava vallas, Naritse talu nr 10 maadel on kohtu otsusega tunnistatud Haaslava karskusseltsi „Priius" omanduseks."
10. novembril 1935 saadeti Viilupi pärijatele - Jaan Viilup, Osvald Viilup, Aliide Pruuler, Eduard Põderson, Leonhard Põderson, Ann Silla - teadaanne notar Hugo Vihalemma kontorisse ilmumiseks seaduse jõusse astunud kohtuotsuse põhjal täitevkutset vastu võtma "Priiuse" seltsi majaaluse platsi kinnitamise asjus."
Karskusselts „Priius" oli nüüd nii majaaluse maa kui ka seltsimaja (aastast 1935 rahvamaja) ümber oleva metsa omanik. Seltsi aastakoosolekul jaanuaris 1936 otsustati rahvamaja ümbrus korda teha.
28. märtsil 1936 saatis „Priius" Tartu Maavalitsusele kirja - „Haaslava karskusseltsil „Priius" on käsil rahvamaja ümbruse kaunistamine. Nimelt on kavatsus ehitada kõrvalhooned hobuste varjualuseks, puukuuriks ja muuks panipaigaks ning asutada rahvamaja ümbruse ühe Riia vakamaa suurusel krundil ilupark. Maakoolivalitsuse aianduse inspektor Sanderi poolt tehtud kava järele tulevad krundil kasvavad okaspuud maha võtta ja lehtpuud asemele istutada. Et rahvamaja asub Kurepalu suvituskohas, mis on võetud riikliku tervishoidlise kaitse alla, pöördub karskusselts „Priius" juhatus Tartu Maavalitsuse poole palvega lubada seltsimaja krundil okaspuud maha võtta ja lehtpuudega asendada."
Tartu Maavalitsuse vastus saadi 25. aprillil 1936 - „Tartu Maavalitsuse hoolekande ja tervushoiu osakond annab loa Haaslava rahvamaja ümbruses, umbes ühe Riia vakamaa suurusel krundil maha võtta okaspuud tingimusel, et mahavõetud puude asemele rajatakse segapuudega avalik rahvapark ja spordiväljak aiandusinstruktor Sanderi poolt koostatud kavandi kohaselt."
Paraku jäid head plaanid paberile. Seltsimaja juurde pargi rajamine lükati järgneval kolmel aastal rahapuudusel edasi. Varsti aga jõudsid meie maale rasked ajad, ja rahvamajade ümbrusega ei olnud kellelgi asja.
