Rootsis ilmunud eestikeelne ajaleht „Stockholm Tidningen Eestlastele" kirjutas 2. aprillil 1950 - „Eesti agronoom Harry Põdersoo sõitis möödunud aastal Saksamaalt Blombergist Mustale Maale, kuhu teda koos naise ja lastega kutsus tulikuumas Tanganjikas elutsev jõukas sugulane. Praegu elab agronoom koos perega Tanga sadamalinnas.

„Sugulane tuli meile Mombasse autoga järele ja viis oma koju, mis asub 7 km Tanga linnast väljas mere ääres. Perekond sai kasutada eraldi magamistoa, muud ruumid on ühised. Ühel pool maja on meri, teisel pool kookospalmid. Läheduses on veel teisigi eurooplaste elamuid. Algul oli elu kena, sugulane hoolitses meie eest hästi. Raskused ilmnesid hiljem. Nimelt töö otsimisel, kuigi sugulase kirjade järgi pidi tööleidmine olema kerge. Häda on selles, et valged ei tee siin üldse füüsilist tööd, kuna selle jaoks on mustad, kes saavad tasuks paar naela (Briti naelsterling) kuus. Valged teevad peamiselt vaimset tööd ja on mustade juhatajad töö juures. Sellepärast on nõudmised, et pead oskama hästi inglise keelt ja veel paremini swahili pärismaalaste keelt, sest tavaline must inimene inglise keelt ei oska.

Euroopa looduse harjunud agronoom peab siin ümber õppima. Ümbruskonna sambades (taludes) kasvatatakse ainult sisalit (loe saisal), mis on kiudtaim ning millest valmistatakse erinevaid kotte ja nööri. See on puht tehniline taim ja selle kasvatamiseks agronoomi teadmisi vaja ei ole.

Oleks mul elukutseks insener või arhitekt, oleks teine lugu, sest neid ametimehi vajatakse pidevalt. Lõpuks sain tööotsa ühe inglise arhitekti juurde, kes vajas hädasti abilist, kes plaane joonestaks. Pärast proovitööd otsustas ta minuga ühe kuu pikkuse katseajaga lepingu teha. Arhitektina võib teenida kuni 670 naela kuus, mis siinsetes oludes on väga hea palk. Minul tuleb esialgu leppida palju vähemaga, sest joonestamise tehnilise külje mitte-tundmine valmistab raskusi ja õppida tuleb töö kõrvalt. Kuna Tangas on suur korteri-kitsikus, asusin elama inglise arhitekti juurde, kes esimesel kuul annab mulle ka prii ülalpidamise ja pisikese taskuraha. Pere jäi esialgu sugulase juurde elama.

Nagu kirjast näete, pole siin maal sugugi kerge, vaid esialgu isegi raske läbi lüüa. Liiga teeb suur kuumus, seda eriti mere ääres. Sisemaal olevat mõnel pool mägedes vähemalt öösiti mõnusalt jahe. Aastaaegasid Euroopa mõistes siin ei tunta.

Aluspesu on siin täiesti tundmata, seda vähemalt meeste juures. Kodus kannab isa koos poegadega ainult lühikesi valgeid linaseid pükse, linna minnes pannakse ka särk selga ja kingad jalga. Magatakse täiesti alasti lahtiste akendega toas, vaid hommikupoole ööd hakkab jahedam ja tuleb lina peale võtta.

Valged elavad kivist või betoonist valmistatud õhurikastes majades, mis on laiade viilkatustega, et päike sisse ei pääseks. Mustad elavad peamiselt savist onnides. Nad elatavad endid palmidelt kookospähklite allatoomisega, kusjuures igal mehel oma palmipuud. Veel korjavad nad ookeanist limukaid. Osa teenib valgete juures tubastel töödel, kokkade ja koristajatena või sambades põllutöödel. Nad saavad palka 2 kuni 3 naela kuus ja söövad omal kulul. Mustade inimeste töötempo on väga aeglane ja sellepärast valged ütlevad, et mustade tööjõu kasutamine on kallis.

Loodus on siin Tanganjikas ühekülgne, peamiselt põõsastega rohtlad vaheldumisi kõrgemate saludega aga on ka palmi-metsi, kus leidub puid nagu mango, pawpaw jne.

Paheks on erinevad troopika haigused, tuleb neelata malaaria vastaseid tablette, mis aga alati ei aita haiguse vastu. Üks poegadest põdes juba malaaria läbi.

Veel teeb muret laste haridusküsimus, kuna valgete hõreda asustuse tõttu on neile koole (algkoolid) vähe ja need asuvad palava kliima tõttu peamiselt mägedes.

Igatahes on meie kodune Eesti loodus palju ilusam. Siit läbi sõita on päris huvitav, kuid elamiseks see paik meiesugustele põhjamaa poegadele küll ei sobi."

Kõigil neil põhjustel kahetseb perekond, et ta üldse sinna maale sõitis. Nad on uurinud ärasõidu võimalusi, kuid ilma rahata ei ole see lihtne. Lõpuks loodab kaasmaalane siiski, et tal arhitekti juures vedama hakkab, ta hakkab teenima korralikku palka ja jääb ootama peatset kodumaa vabastamist."

Kahjuks ei olnud meie loo peategelasele enam antud vaba Eestit näha. Elusaatus sättis asjad nii, et ta pidi Aafrikas elama veel järgmised 24 aastat.

1959. aastal kirjutas H. Põdersoo New Yorgis ilmunud korp! „Rotalia" bülletäänis „Meie Side": „Veebruaris ütlesin oma šefile „good bye" ning asusin omal käel tööle. Olen linnavalitsuse arhitektide ja ehitusinseneride nimestikus, seega ei ole mul takistusi iseseisvalt tegutsemiseks. Ma teen arhitekti ja ehitusinseneri tööd, koostan majade plaane, statistilisi arvestusi, detailjooniseid ja teostan ehitus-järelvalvet. Tööd on esialgu küllalt ja tuleb järjest juurde. Oleme kodus naisega kahekesi, sest lapsed on kaugel koolis ja tulevad koju ainult kooli vaheaegadel. Kui hästi läheb, kavatsen siin veel paar aastat töötada, kuid igaveseks ei tahaks siia maale jääda. Kus see „unistuste maa", kuhu minna tahaks, asub, veel ei tea. Esialgu oleme heitnud silma Lõuna Aafrikale ja Ameerika Ühendriikidele. Lõuna Aafrika on rikas maa, kuid sealne rassipoliitika valmistab muret. Kavatsen aga tuleva aasta alul sinna „ekspeditsiooni" saata, oma naise ja vanema poja näol, viimane lõpetab high scooli, kes siis uuriks sealseid olusid lähemalt. Kui Lõuna Aafrika meeldib, siis kolime sinna elama, kui ei, siis tuleb hakata otsima võimalusi Ameerikasse „purjetamiseks." Miks ma siit ära tahan, on sellepärast, et see maa ei ole sobiv valgele rassile elamiseks."

1973. aastal, pensionile jäädes asus H. Põdersoo elama Inglismaale vanema poja juurde.

Esimeses kirjas nimetatud - „jõukas sugulane" - oli üks Harri lelletütardest, kas Elsbeth, Kaarin või Niina Põderson, kes asusid Haaslavalt Aafrika mandrile (peamiselt Lõuna Aafrika, Kaplinn) peaaegu kakskümmend aastat varem.

Harri Põdersoo (enne eestistamist Põderson), sündinud 1906, oli Haaslava valla Pihlapuu talu perepoeg. Lõpetas agronoomina Tartu Ülikooli, korp! Rotalia liige, 1936-1940 maatulundus-konsulent Võnnus, 1937-1940 Võnnu Laulu- ja Mänguseltsi „Lõoke" esimees. 1941 Võnnu metsavendade juhte, 1939-1944 Pihlapuu talu peremees, 1941-1944 Tartu Põllumajandusameti osakonna-juhataja. Lahkus kodumaalt ja elas 1944-1949 Saksamaal Briti okupatsiooni-tsoonis (1945-1948 Blombergi Eesti Gümnaasiumi ja Eesti Algkooli õpetaja, Eesti Komitee juhatuse liige, mõnda aega põgenikelaagri juhataja) ja 1949-1973 Aafrikas Tanganjikas (endine Saksa Ida Aafrika, nüüd Tansaania). Töötas arhitekti ja ehitusinsenerina. Sisaliku-kasvatuse omanik. H. Põdersoo suri Inglismaal, Cambridges 16. juunil 1981.