Vanaemade ja vanaisade päev
Vanavanemate päeva tähistatakse ka mujal maailmas riikliku tähtpäevana või rahvuspühana, näiteks USA-s ja Kanadas. Oktoobri esimesel pühapäeval peetakse vanavanemate päeva ka Inglismaal ja Prantsusmaal. Mujal maailmas sai see päev alguse ühest Ameerika koduperenaisest, kelle eesmärk oli eelkõige avaldada toetust üksikutele vanuritele hoolde- ja vanadekodudes.
11. septembril 2011 tähistati ka Kunda noortemajas vanaemade ja vanaisade päeva. Söödi koos kooki, suheldi ja kuulati kontserti ning ettekandeid, kirjutati lühilugusid-mälestusi lapsepõlvest või noorusajast. Ettekandega esinesid Erja Türkel, Evi Saar, Salme Karu, Hinge Kaljund.
EAKATE SPORTIMISVÕIMALUSED KUNDA SPORDIKESKUSES (Erja Türkel). Me kõik teame, et veekeskkond rahustab, lõõgastab, vabastab meid igapäevasest pingest ja stressist. Õige füüsiline koormus, lõõgastus mullivannis ning saunaprotseduurid tagavad suurepärase enesetunde, tugevdavad tervist ja annavad positiivse meeleoluga energiarohke päeva!
Tulge leidke endale sobiv tegevus ja hoolitsege oma tervise eest! Olete väga oodatud!
Kunda spordikeskuses saab mõõta kehakaalu, keha rasvaprotsenti, arvutada kehamassiindeksit, laenutada sammumõõtjat ja pulsikella. Organiseeritud tegevused basseinis (osalemine basseinipääsme hinnaga):
Esmaspäeviti kell 17.00 individuaalne ujumistehnika õpetus täiskasvanutele (treener Chris Tõnning). Teisipäeviti ja neljapäeviti kell 19.00 vesiaeroobika (juhendab Kaire Taalkis). Kolmapäeviti kell 13.30 tasakaalukas vesivõimlemine. Kolmapäeviti kell 17.00 pereujumine (veemängukool ) lapsevanem koos lapsega! Võimlas sulgpalli ja tennise mängimise võimalus, väikeses saalis lauatennise ja koroona mängimise võimalus. Jõusaalis omad võimalused.
LÕÕGASTUS ja SAUNAD. Mullivanni saab kasutada basseini lahtioleku aegadel
Aurusaun E-R kell 15.00-21.30, L-P kell 11.00- 20.30. Leilisaunad EKNR kell 15.00-21.30, T kell 10.00-21.30, L-P kell 11.00-20.30.
Linnasaunas on vihtlemise võimalus. Saun avatud kell 11.00-19.00 naistele laupäeval ja meestele pühapäeval. Argipäevadeks saab linnasauna broneerida.
LASTE MÄNGUMAA on võimalus maja lahtioleku aegadel lunastada pilet 1,28 euro või perepilet 2,56 euro eest ja koos lapsega mängida või broneerida mängutuba lapse sünnipäevapeoks. Toitlustust pakub kohvik.
MEISTERDAMISE ÕPITUBA toimub iga kuu teisel laupäeval kell 12.00-16.00 lastele koos lapsevanemaga.
KOHVIK avatud E-R kell 9.00-20.00, L-P kell 11.00-20.00.
LIIKUMINE ON OLULINE (Evi Saar). Sügis on hea aeg alustada regulaarse treeninguga - võimlemise, ujumise, rattasõidu või hiljem suusatamisega, et ennast füüsiliselt teisiti koormata, kui seda pakuvad tavalised majapidamistööd, nagu koristamine, poeskäimine, rehitsemine aias vms. Hea tervise ja vormi säilitamiseks ei ole kindlasti soovitatav sügise saabudes ja ilmade jahenemisega lihtsalt koju istuma jääda. Mis võiks olla veel tervislikum ja kosutavam kui viibida värskes õhus. Kõige lihtsam ja muretum liikumisviis õues on kõndimine, et veel rohkem kehale tööd anda soovitan kepikõndi, kus pannakse tööle ka õlavöö, ülakeha ja nimmepiirkonnalihased. Tegelemine kepikõndimisega võimaldab vabaneda kaela- ja nimmepiirkonna valudest ning radikuliidist. Kepid on ka toeks ja aitavad liigestele langevat koormust ühtlasemalt jaotada ning just seetõttu on see liikumisviis väga sobilik eakamatele.
Mismoodi alustada välitingimustes ja mida silmas pidada? Sea endale kindel eesmärk. Treeningu juures on oluline regulaarsus. Kui võtad oma treeningprogrammi regulaarselt ühe korra nädalas, siis on seda juba 52 korda rohkem kui null treeningut aastas! Nii saad üsna väikese pingutusega oluliselt muuta lõpptulemust.
Kui * Sa oled juba eakam ja tarvitada ravimeid ning ei ole seni regulaarselt treeninud (rahulikult jalutamine seelikus ja kübaraga või viigipükstes ei lähe treeningu arvele); * Sul on kõrge vererõhk või mõni muu südamehaigus; * liigesed valutavad või oled vigastatud; * Sul on ülekaal; siis konsulteeri kindlasti enne oma isikliku ihuarstiga, kuidas ja mida ning millise koormusega tohid treenida. Selleks, et liikumine oleks nauditav ja mõnus, vali endale mugavad jalanõud ja ilmale sobiv riietus. Treeninguks ei sobi kontsakingad või kummikud, vigastuste vältimiseks on kõige parem, kui oleks selleks ettenähtud spordijalats, mis kaitseb kõndimisel põrutuse eest ning on ka piisavalt paksu tallaga, et mitte saada häiritud talla alla jäävaist kivikestest (sõltub, kus liigute).
Riietus võiks olla mitmekihiline, kõige paremini sobivad naturaalsetest materjalidest riided, mis lasevad õhku läbi ning imavad efektiivselt niiskust ehk n-ö hingavad, juhtides keha niiskuse väljapoole, jättes keha seeläbi kuivaks.
Tore on, kui leiad endale sobiva ja Sinuga samal tasemel oleva treeningkaaslase(d). Kõndimise juures on lisapluss, et tööd saab ka keelelihas. Viimane on just sobiv, kontrollimaks õiget treeningu tempot. Seni, kuni suudate rääkida ja teineteisest aru saate, on hästi. Kui üks suudab rääkida rahulikult, aga Sinu võtab hingeldama, siis on ilmselgelt tempo Sinu jaoks liiga kõrge, see tähendab, et tuleb natuke aeglasemalt liikuda, teie tasemed on erinevad. Üks on lihtsalt parema füüsilise ettevalmistusega. Võib-olla käib kaaslane iga päeva kõndimas, kui Sina alles esimest korda lähed. Pea meeles, et igaüks liigub just talle sobivas tempos!
Enne treeningut on hea teha soojenduseks võimlemist ja venitusharjutusi (äratada keha üles, et hakkab midagi toimuma), samuti tuleks teha venitusiharjutusi ka treeningu lõppedes. Häid harjutusi selleks otstarbeks soovitan vaadata raamatust "Jõu-ja venitusharjutusi igaühele" (Rein Jalak, Inga Neissaar, Tallinn 2008).
Kuna sportimisel võib kõike ette tulla ja õnnetuste eest ei ole keegi kaitstud, siis jäta kellelegi oma sugulastest, sõpradest või naabritest teade, missugusel metsaringil või kus Sa liigud ning aeg, kui kaua ära oled - millal peaks keegi muretsema hakkama ja teaks kust Sind otsima tulla. Kui Sul on mobiiltelefon, siis võta see võimalusel treeningule kaasa, et saad ise abi kutsuda. Kui põed diabeeti, hoia taskus suhkrutükk või kommi.
Liikudes hämaral või pimedal ajal, tee ennast nähtavaks ja kanna kas helkurit, helkurvesti, pealampi. Helkurvesti võiks kanda ka päevasel ajal maanteel liikudes, kus pole eraldi jalakäijate teed.
Igal juhul, mis iganes lisaliikumise oma tavapärasesse elurütmi tood, siis Sinu süda rõõmustab ja Sinu keha on Sulle tänulik!
TERVISLIK TOITUMINE JA ELUVIISID (Salme Karu). Toit on tähtsamaks teguriks, millest sõltub inimese tervis, töövõime ja pikk eluiga. On allikas, kust inimene saab endale vajaliku energia ja lähteained organismi vananevate ja kahjustatud rakkude ning kudede asendamiseks uutega. Oskus tervislikult ja õigesti toituda on vajalik igale inimesele, et terveks jääda, säilitada töövõime ja haigetele tervenemiseks. Pikemaajaline ebaõige toitumine võib põhjustada erinevaid ja isegi väga tõsiseid tervisehäireid. Tegelikult saab kõik alguse meie toidulaualt, mida, millal ja kuidas sõõme ja joome. Salme Karu kirjutab Meie Kodusse rubriiki "Proviisori kogutud mõtted", millest leiate pikemalt tervislikku toitumist ja tervislikke eluviise laiemalt puudutavaid põhimõtteid (käesolevas lehes vt lk 1 ja 16).
MÄLESTUSTEST, RAAMATUTEST ja KIRJUTAMISEST (Hinge Kaljund). Alles siis, kui oled midagi või kedagi jäägitult kaotanud, tajud, kui tähtis ta oli. Seda kogesin, kui hakkasin kirja panema oma koduküla Luusika ajalugu. Põrkudes küsimärkidele, mida ma ei osanud lahendada, tundsin, kuidas oleks vaja olnud saada teavet nendelt, keda enam elavate kirjas pole.
Seda mõtet tahtsingi vanavanemate pidupäeval edastada omavanustele, et nad taipaksid, kui tähtis on kirja panna oma mälestusi ja elukogemusi, edasi andmiseks oma järeltulijatele.
Toon näiteid sellest, kuidas ma leidsin abi paljudest seni avaldatud ja kirja pandud mälestustest, artiklitest raamatutest.
Kõige enam paelus mind mu sellel aastal manalateele läinud ema, 99-aastase memmekese mälestustevihikutesse kirja pandu. Sealt leidsin ma palju huvitavat elu kohta 1900-ndate aastate algupäevil, mil Veneveres veel parunid valitsesid. Palju on Luusika elu-olu kohta kirja pannud mu vend, kirjanik Tõnis Lehtmets, kelle kohta olen ise kirjutanud oma raamatus "Minu vend Tõnis".
Kuna olen olnud aastaid ajaloohuviline ja kõike, mis huvitanud on, ka püüdnud talletada või siis artiklitena alles hoidnud, siis nüüdki sain teavet nendest.
Nii oli mu uuringutel palju abi Erich Meerja artiklitest, eriti tema 1991 Virumaa Teatajas ilmunud artiklist "Kolm kustunud kollet", kus ta räägib Luusika küla naaberasundusest Udrikust ja selle elanikust Rumpisest, kellel oli otsene side ka Luusika külaga. Sellel aastal juuniküüditamise puhul ilmunud Elmar Joosepi artikkel pajatab Luusikalt pärit Elmar Lehtmetsa ja tema abikaasa kurvast saatusest. Ann Lehtmets, kes imekombel tagasi tuli ja asus elama tütre juurde Austraaliasse, avaldas seal olles oma mälestusteraamatu "Karistus: Siber". See on üks peaaegu et kõige põhjalikum ülevaade küüditatute elust Siberis.
Märkimata ei saa jätta ka kirjanik Osvald Toomingat, kes kirjutas oma raamatus "Maantee läbi metsa" sellest, kuidas rajati tee Veneverest Luusikani. Tema vend Endel Tooming, kes elab praegu Kanadas, avaldas mälestusteseeria "Nii algas rännak", kus ta kirjutab 1944. aasta septembris alanud raskest rännakust, põgenemisest kodumaalt.
Miks ma neid näiteid toon? Aga ikka sellepärast, et tõestada, kui vajalik on kirjalik materjal järeletulevale põlvkonnale. Mitte ainult ajaloolise uurimistöö tarbeks, vaid selleks, et me lapsed ja lapselapsed teaksid meie elust ja tegemistest, et nad suudaksid mõista meie elu eesmärke ja lõpuks - et nad suudaksid hoida oma kodumaad.
Miks mina hakkasin sellisel teemal üldse kõnelema, selgub ehk minu raamatu "Ühest iidsest muusikast sai külakene Luusika" käsikirja eessõnast ...
Istun oma vanavanemate poolt haritud mullapinnal, toetan selja vastu iidset vahtrapuud ning sulen silmad. Ja siis, keegi, kes kauaks, ja nagu siis näis, alatiseks ära oli läinud, on jälle mu kõrval - ohkav ja armas vanamemm.
Täna on see päev, kus me võime teine teise palveid lugeda enese hingest - ja näha teise silmades iseenese pilku.
Mu ümber laiuvad Karjamõisa põllud. Tummana, end ometi nii kõnekana mäletab MAA kõike endaga toimunut. Maa, eriti põld, mäletab kogu kohtlemist. Isegi mets ja raba seal kaugemal pakuvad palju mu meeltele.
MULD, millel istun - me igipõline toitja, on saanud ELU kandva naise, toitva ja hoolitseva EMA võrdkujuks. Teda on hoitud, kaitstud ja armastatud, rännuteele kaasa võetud ja naastes koju härdalt kummardatud.
Kaua elatusid mu esivanemad üksnes sellest, mida talle valmina andis LOODUS. Peaks püstitama ausamba korilasele, kes esimesena külvas metsikult kasvavatelt taimedelt korjatud seemned mulda, mille järel saime metsarahvast põllurahvaks.
Istun vahtrapuu all ja tunnen end sulavat kokku krobelise puutüvega. Mind pole enam, on vaid AEG, mis voolab läbi minu ja suure tühjuse.
Mõtted lendavad omasoodu ajaloohõngulise meloodia saatel.
Oma igapäevastes askeldustes mõõdame AEGA sekunditega, praegu avardub minu jaoks aeg ning sekunditest saavad sajandid.
Tõtlevas ajavoolus ei peatu me just sageli, et möödanikule tagasi vaadata. End kindlasti aitaks see paremini mõista meie tänast ja homset päeva. Kel isiklikud mälestused eelnevates aegadest puuduvad, võiksid heita pilgu ajalooraamatusse, nagu mina seda aeg-ajalt ikka teen.
Me joome mineviku kaevust. Enamik teeb seda valikuliselt, sest me mälu on selline. Eksisteerib vaid üks pidev mälu - rahva elukogemus. See on igapäevaseks äraelamiseks.
Loti naisel ei lubatud seljataha vaadata, kus karistustule leekides põlesid Soodom ja Komorra. Loti naine heitis siiski pilgu üle õla ja ta muudeti soolasambaks.
Annaks taevas, et mina oma tagasivaatamistega ei muutuks soolasambaks siin vahtrapuu all.
Ma tahan heita pilgu päris-päris kaugele selja taha, aegade hämarusse. Iga väiksemgi fakt on minu jaoks ajalugu. Aga loomulikult valin ma praegu vaid need, mis minule tunduvad tähtsad ja olulised. Mõnele teisele on need valikud ehk mõttetud ja ebavajalikud. Ent miski ei takista neid see vajalik üles leida ja kirja panna. Täienduseks minu mõtetele.
AEG kihutab kiiresti. Seda olulisem on säilitada side möödunuga - meist lahutamatu osaga.
AEG on armutu. Inimkonna areng on muutunud tormiliseks. Seda enam peame tundma õppima oma juuri, oma esivanemate elatud elu ja ajalugu.
Isegi minusuguse tühise inimlapse eluaja jooksul on palju juhtunud - minu kodukülast on järel vaid rida ahervaremeid. Siin ma istun, mälestustemaal, ja tunnen, et iga tükike sellest mulle on püha ja kallis. Iga helklev männiokas, iga lai vahtraleht, iga samblatutt soos on minule püha.
On nad pühad kunagi veel minu järglastele? Tahaks loota.
Seepärast tunnengi endal kohustust kirja panna, nii hästi kui oskan, oma külast seda, mida tean, et mu lapsed ja nende lapsed saaksid ettekujutuse sellest, mis siin on toimunud. Et nad saaksid aru minu tõekspidamistest ja tegemistest, mis kindlasti põhinevad osaliselt selle küla juurestikule.
Kirjutada oma kodupaiga ajaloost on ühteaegu hea ja raske. Hea sellpärast, et silme eest mööduvad ka iseenda noorusaastad. Raske sellepärast, et liiga vähe saan lisada sellele, mis paljudele tuttav. Aga südame käsk on käsk. See võidab.
Ja see vana vahtrapuu, mille all ma lapsena oma vanaema kõrval üsna sageli istusin, tema sahistab nõusolevalt ja rahustavalt oma lehekrooni.
Mu kõrvus lööb äkki helisema imeline muistne muusika, mille refräänina kordub LUUSIKA, LUUSIKA, LUUSIKA ...
