„Vanamõisa Legendide“ lavastamine on hoo sisse saanud, ettekanne juba juunis


„Vanamõisa Legendide“ lavastamine on hoo sisse saanud, ettekanne juba juunis
Jõgisoo külateater mänguhoosKoduvald

Noor luuletaja ja lavakunstikooli dramaturgiatudeng Kaur Riismaa kirjutas näidendi rahvasuus levinud legendidest ja lugudest. Lugusid sai viis - need räägivad kadunud varandusest, südamlikest külahullukestest, tühjaks jäänud koolimajadest ja kirglikest eestlastest. Kõik see tuleb suurel laval ettekandmisele 15. juunil Vanamõisa Vabaõhukeskuses kell 19.00.

Jõgisoo külateater mängib legendi kadunud varandusest. Nii palju, kui on Eestis erinevaid maanurkasid, on ka erinevaid lugusid maha maetud varandusest, uppunud sõjalaevadest ja kuningate ning tsaaride istutatud tammedest.

Need lood ja legendid on endiselt vanemate inimeste n-ö aktiivses mälus, nagu nooremal põlvkonnal on seda üheksakümnendad või kaheksakümnendad. Jõgisoo katkend räägibki ühest niisugusest kadunud varandusest ja selle otsimisest.

Vanamõisale näitetrupile kirjutatud katkend põhineb Teataja uudislool 1932. aastast, toimus seega kaheksakümmend aastat tagasi. Oma isakodust pangavõlgnevuste tõttu ilma jäänud naine laastab viljapuuaia, saagides maha ligi kakssada õunapuud ja tamme. Kuna tegevus toimub kevadel, võib ette kujutada õitsvaid puid, sooja ilma ja ühe naise raevu ning pettumust. See uudis on üsnagi tänapäevane, asetudes omamoodi veetleva traagilisusega majanduskriisi tingimustesse.

Kirjanik pole enesele võtnud eesmärgiks kritiseerida (pankasid, riiki ega naist ennast), vaid kujutada sündmust, vabalt ja liigselt takerdumata detailidesse. Meil kõigil võib olla mõni oma lugu, lehest loetud või ise üle elatud, kui mingil põhjusel tuleb loobuda oma kodust. Võlgade katteks haamri alla läinud kodu küsimus on olemas nii Tammsaarel, Lutsul, Traadil kui teistel. Seega on siin midagi ühtaegu eestlaslikku, samas midagi, mida me tavaliselt eestlaseks olemisega ei seo - kirg, impulsiivsus, meeltesegadus.

Ääsmäe trupile kirjutatud lugu räägib nende kandis elanud külahullust.

Ta oli natukene naiivne, kergeusklik, aga ääretult südamlik mees, kelle tema armastatu ära põlgas. Sääraseid „lollikesi" on aga olnud Eesti täis alati ja on seda ka tänapäeval; samuti juhtub sagedasti, et mõni „õilishing", kes õieti tööd ei mõista teha, tituleeritakse hullukeseks ning lastakse tal rahus värsse sepistada.

Kuna Ääsmäel aga truppi kokku ei saanud, sai Laagri näitering selle legendi omale mängida.

Tuula näiteseltskonnale kirjutatud katkend jutustab tänapäeva külaelust: mitmel pool on koolid tühjaks jäänud, postkontorit ega poodi pole, rääkimata pangaautomaadist ja bussiühendusest. Ka ainus kohalik tööandja on uksed kinni pannud. See katkend ei ole kuidagi sotsiaalkriitiline, vaid peegeldab pigem küladesse allesjäänud inimeste irooniat ja võimet eneste üle nalja heita.

Laagri-legendi sel suvel ei mängita, ehk edaspidi, kui soovi ja mängulusti jätkub.

Näitlejatega töötab kolm lavastajat: Jõgisoo külateatriga töötab Maarika Kattel, Laagri näiteringiga Ülle Mängli ja Vanamõisa ning Tuula trupiga Auri Jürna, kes ka kogu lavastuse lõpuks Vanamõisa Vabaõhukeskuses paika sätib.

Maaleht maksab igal kuul ühele tellijale Eesti keskmist palka ja nii 12 kuud järjest.
Telli Maaleht ja osale tellijapalga loosimises!
Vaata lähemalt >

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare