Vanaproua jäi tänavaületamisega kimpu: jää auto alla või maksa trahvi
Juhtusin hiljuti kuulma juhtumist, mis esiti jahmatas, aga hiljem sundis meelde tuletama vanakurja ennast. Üks vanaproua, olles tagasiteel Rõõmu Kaubamajast koju, ületas Haapsalu maanteed tavapärases kohas, Metsa tänava otsas. Saanud mõned sammud mööda Metsa tänavat astuda, sõitis talle järele politseiauto, kust väljunud mundrimehed hakanud kurjustama, et miks ta vales kohas tänavat ületas. Politsei esmane soov oli teda trahvida, hiljem piirdus see õnneks hoiatusega.
Pensionärile tähendanuks 20-eurone trahv üsna suurt auku kuu eelarves. Ühtlasi soovitanud politsei tal järgmisel korral liikuda Kooli tänavani ja sõidutee ületada seal oleva ülekäigurajal, nagu liikluseeskiri ette näeb. Seejärel tulla aga piki sõidutee serva Metsa tänavani tagasi. Just viimane oligi see, mis jahmatas ja ajendas seda kirjatükki kirjutama. Asja sügavamalt uurides selgus, et tema polnud selles kohas sugugi mitte ainuke liikluseeskirjade rikkuja ja trahvisaajaid on olnud teisigi. Kusjuures üks trahvisaajatest sai politsei selgitusest aru, et kui oled ülekäigurajast kaugemal kui 100 meetrit, siis ei tohi üle minna, aga lähemal kui 100 meetrit võib. Nüüd ta sedamoodi teebki, ületab Haapsalu maantee ülekäigurajale hästi lähedalt, aga mitte valgeks triibutatud rada mööda.
Liikluseeskirjades on tõesti selline punkt, mis ütleb, et kui lähima ülekäigurajani on alla 100 meetri, siis tuleb sõidutee ületada mööda ülekäigurada. Vaatasin maa-ameti leheküljelt, et kui palju siis vahemaa Metsa tänava ja Kooli tänava ülekäiguraja vahel ka on. Üle 80 meetri tuleb ära, sõltuvalt sellest, kust täpselt kaugust arvestada. Mõõda, kuidas mõõdad, ligi 20 meetrit jäi vanaproual päästvast sajast meetrist ikkagi puudu.
Politsei tegutses siin tõesti seaduse järgi, aga kripeldama jäid mõned asjad küll. Esiteks, kui tulla piki Metsa tänavat Haapsalu maanteeni, siis on selle ületamiseks kaks võimalust.
Liikuda 20 meetrit paremale Rõõmu Kaubamaja suunas ja ületada siis Haapsalu maantee või siis vasakule kuni Kooli tänava ülekäigurajani ja ületada Haapsalu maantee seal. Mõlemal juhul tuleb päris pikk maa liikuda piki kitsukest teeäärt, kust autod sust mööda tuhisevad. Sellisel juhul on liikluseeskirjad justkui täidetud. Kas aga selline inimelu ohtu seadmine liiklusohutuse mõttes õige on, julgen küll kahelda. Ei saa unustada ka seda, et üsna mitu kuud aastast on meil talv. Haljasalad on lund täis ja teepeenra asemel laiutab lumevall. Jalakäijal jääb siis üle liikuda ainult sõiduteel, läbisegi autodega.
Teiseks, mida teevad kõik need inimesed, kes elavad Haapsalu maantee sellel poolel, kus kõnniteed pole. Nemad peavad samuti piki Haapsalu maantee serva ohtlikus tsoonis liikuma esimese ülekäigurajani. Samasugune olukord on ka Pargi tänaval, sealgi on kõnnitee ainult ühes servas. Mida peavad tegema lapsevanemad, kes viivad oma lapse hommikul Miki lasteaeda? Miki lasteaia värav on samuti lähemal kui sada meetrit lähemast ülekäigurajast. Kindlasti leidub selliseid kohti Keilas veelgi.
Mida politsei sellise karistamisega saavutada loodab, ei oska küll arvata. Austust enda vastu nad sellega kindlasti ei suurenda. Lisaks, sirvides internetis asjasse puutuvaid lehekülgi, jäi silma, et nimetatud liikluseeskirjade punkti selgitustes on alati illustratsioonideks tänavad, kus mõlemal pool on kõnniteed. Ilmselt ei kujuta liikluseeskirjade koostajad ette, et kuskil on veel tänavaid, kus kõnnitee on ainult tänava ühes servas. Samas on selge, et kõnniteele pääsemiseks tuleks sõidutee ületada võimalikult kiiresti, mis on tunduvalt ohutum kui autode vahel laveerimine mööda kitsast teepeenart lähima ülekäigurajani.
Kindlasti oleks linnal mõistlik liiklusskeemid veel kord üle vaadata ja lisada ülekäigurajad sinna, kus need hädavajalikud on. Tegelikult saame me kõik aru, et linnatänavaid ei ole võimalik terves ulatuses valgetriibuliseks värvida. Seega võiks ka politsei siin natuke suuremat tolerantsust üles näidata nimetatud liikluseeskirjade punkti osas ja kui inimestele liikluseeskirju selgitada, siis teha seda nii, et kõik sellest ikka üheselt aru saaksid.
Mati Õunloo,
Keila Linna volikogu liige, keskkonnakomisjoni esimees
Teemat kommenteerib Põhja prefektuuri Lääne- Harju politseijaoskonna Keila konstaablijaoskonna piirkonnavanem komissar Kristi Ruusmaa:
Politsei tegutseb liiklusjärelevalvet tehes lisaks seadusele eeskätt inimeste turvalisust arvestades.
Siinkohal on jalakäijate tähelepanu juhtimine sellele, kus ning kuidas nad sõiduteed ületavad, väga oluline, sest kokkupõrkes sõidukiga on jalakäija alati see nõrgem pool, kelle elu ja tervis sellistel puhkudel reaalselt ohus on.
Eelmisel aastal hukkus Eestis liiklusõnnetuse tagajärjel 81 inimest. Neist neljandik ehk 23 olid jalakäijad, kellest enamikuga juhtus õnnetus asulasisesel teel.
Jalakäijaõnnetused juhtuvad põhiliselt tee ületamisel kohtades, kus pole ristmikku ega ülekäigurada või siis reguleerimata ülekäigurajal. Seega paljud traagilise tagajärjega õnnetused on seotud just vales kohas teeületamisega. Sellest trendist ajendatult on politsei jaoks olulisim pöörata liiklusjärelevalves rohkem tähelepanu jalakäijate eksimustele ja asulasisesele sõidukiirusele ning selgitada võimalikult palju ka nende rikkumistega kaasnevaid ohte.
Selliste õnnetuste ärahoidmisel on oluline jalakäija ja sõidukijuhi vastastikune koostöö.
Jalakäija kohus on ületada teed seal ettenähtud kohas ning õnnetuse vältimiseks tuleb veenduda ka seal, kus jalakäijal on eesõigus, kas sõiduk peatub ning juht on märganud teed ületavat inimest. Samuti tuleb ka sõidukijuhil olla tähelepanelik ja valida selline sõidukiirus, mis võimaldab jalakäija ees ohutult pidama saada.
Kahtlemata mõjutab liiklusturvalisust liikluskorraldus ning meie teede seisukord. Esimese osas on vastutavas rollis kohalik omavalitus, kes vajadusel koostöös politseiga liikluskorraldust muudab.
