Vanarahva tarkusi
Jutt algas sellest, et Leidal oli köha, rinnus ragises ja juba pealtvaadates võis öelda, et ta pole päris terve. Laine oli kärmas õpetama: "Sa kannatad köha käes. Tee nii, nagu minu vanaema mulle tegi, kui ma lapsena köha kätte ära pidin lämbuma: ta võttis toasooja toore kartuli, riivis selle koos koorega ja määris mind õhtul sellega kokku. Usu või ära usu, aga järgmisel hommikul ei olnud mul enam köha piuksugi."
Natuke aega valitses vaikus. Siis sirutas Valli oma väikese jala ette ja ütles: "Kahju, et mul sihukest tarka vanaema pole, kes mu varba ühe ööga terveks artiks."
"See pole üldse suur mure," segas Helle end Valli muresse. "Peale sõda oli jalavarjudega suuri raskusi ja pidime leppima sellega, mis saada oli. Tagajärjeks olid hõõrutud jalad ja suured muhud kandadel, ei saanud neist kuidagi lahti. Appi tuli naabrivanaema: "Selle häda ravime ära. Kui sa metsas käid, vaata hoolega ringi. Näed mõnd metslooma luud, vajuta sellega muhule ja pane luu samale kohale tagasi, kust sa ta võtsid. Usu, see aitab." Mõni aeg hiljem olin metsas seenel. Ringi uidates nägin äkki, et mättal lamas looma abaluu. Silmapilk istusin kännule, kiskusin jalad paljaks, surusin luuga valutavaid muhke ja asetasin ta endisele kohale tagasi. Ma ei rääkinud sellest kellelegi. Möödus paar nädalat.
Ühel õhtul jalgu pestes märkasin, et muhud mu kandadel on kadunud. Siiamaale on kadunud."
"See pole midagi," võttis Elle jutujärje omale. "Teate, millega minu vanaema mesilaste pisteid ravis? Oli suvi ja mesilastel perehetimise aeg. Mul oli sünnipäev ja külas palju lapsi. Oli kuum ilm, mängisime aias, jalas ainult mängupüksid.
Äkki otsustas üks mesilaspere uue asukoha valida ja laskusid kuueaastase naabripoisi turjale. Poiss nägi välja nagu karvamüts.
Seda nägi juhuslikult mu vanaema. Ta jooksis keldrisse, tõi sealt suure kausitäie lihasoolvett, kraapis mesilased lapse pealt ära ja hõõrus kogu keha soolveega üle. Oi, kui palju seal mesilaste nõelu oli. Kümme hobust oleks võinud selle portsu juures otsad ära anda. Aga poisil polnud häda midagi. Keha ainult punetas ja ta ütles, et kibe on."
See on nii suur taskus, et tükk aega on vaikus. Siis ütleb keegi, et mesilaste ja herilaste pisteid tulebki soolapekiga ravida. Mida õhem pekikild, seda parem.
"Mul on veel parem lugu," jätkas Malle, kes on haiglas sanitarina töötanud. "Oli meil üks vanamemm, kes oli kukkudes jala välja väänanud ja lamas nüüd, paistetanud jalg sidemes. Memmel ei olnud tohtrite rohtudesse usku. Õhtul, kui kõik magasid, komberdas ta vannituppa, harutas sideme lahti, pissis käterätiku märjaks, mähkis ümber jala ja sidus plastikaatkoti ümber. Hommikul haises palat vastikult.
Õed käisid, respiraatorid nina ees, ja tuulutasid pool päeva, et haisu välja saada. Aga paistetus memme jalal oli alanenud." Üksmeelne naerulagin kiidab selle ravimeetodi heaks.
Leena tunneb ilmaelu hästi ja arvab, et ehk peakski vanarahva tarkuste juurde tagasi pöörduma.
Arstirohud on nii kallid ja pole sugugi kindel, et kapitalistliku äritegevuse ja töösturite saamahimu juures on ravimid just nii head, kui reklaamitakse. Peale selle...
Trrrr... kõlab vile ja rühm seab end jälle tantsulainele.
