Veel kord Hirmsast Antsust ja surnult sündinud vastupanuliikumisest

 (40)

Veel kord Hirmsast Antsust ja surnult sündinud vastupanuliikumisest
Hirmus AntsFoto: Kaader Youtube' videost

Jätk loole "Lapsepõlve lood: Öine külaline ehk mis juhtus Hirmsa Antsuga?".

... 42 aastat hiljem - ei ole enam lapsepõlvelood, kuid haakuvad eelpool kirjutatuga...

Saatuse tahtel tuli minna matustele. Juhtus õnnetus sugulase pojaga, noore mehega, kes uppus. Madalas vees, rahvast täis ujumiskohas, aga keegi ei märganud, ei läinud appi. Järelikult, kas appi ei hüüdnud või ei jõudnud hüüda. Naise jõudis võtta ja perekonna luua. See noor mees suhtus väga suure lugupidamisega Eesti NSV „kompetentsetesse organitesse“, kelle elavaks eeskujuks oli temale „organites“ töötav ohvitser Valdur Timusk. Sellel ajal oli see mees veel vist majori aukraadis, aga võib olla, et juba polkovnik, sest nagu oli kuulda, oli see mees seal kõrgelt hinnatud, paljude teenetega. Pereisa oli surnud, pereema aga „organites usaldatud isik“, sest töötas ekskursioonide saatjana piiri taga. Samuti pereema „silmarõõm“ pidi töötama „organites“. Eks sealt see punane „nakkus“ pärit oli. Minu isa oli selle üle väga nördinud, et punane „nakkus“ on suguseltsis sees, aga hoidis närvi, lõi käega, ütles, et igaüks teenib ise oma leiva „oma“ palehigis. Saatus aga sigadusi ei kingi. Maksab kätte!

Puusärk oli ärasaatmiseks keset õue, kaas avatud. Matuselised kõik minule võõrad. Kedagi peale surnu ema ei tundnud. Jäi silma, et ümber matusekorraldaja, surnu ema, sebisid mingid mulle võõrad „onud“. Aga võõras koht - mine neid kohalikke olusid tea. Algul ei pööranud sellele tähelepanu. Nii palju on meeles, et astudes puusärgi juurde, et ärasaatmiseks heita surnule veel viimne pilk, jäi mulle silma, et surnul ei ole uppunu nägu, selle noore mehe näos olid hoopis teised märgid. Olin oma elus selleks ajaks näinud juba nii mõndagi, ka mitmesuguseid surnuid. Ka uppunuid. Pöörasin sellele ka abikaasa tähelepanu, kes seisis minu kõrval. Kuna teadsime, kus me oleme, leppisime kokku, et hoiame silmad- kõrvad lahti, vaatame, mis edasi toimub, sest õhk tundus pingest „paks“. Aga midagi ei toimunud, kõik läks reeglite kohaselt, suuri kõnesid ei peetud ja peale peielauda läksid matuselised vaikselt laiali.

Seotud lood:

Peale peielauda organiseeris matuste korraldaja õhtul kodus veel „omadele“ kohvilaua. Selle laua taga istusid ühel pool „onud“, kes matuse ajal sebisid ümber matusekorraldaja ja teisel pool meie, sugulased, neli inimest.

Loe veel

Seal siis tutvustati, kes on kes. Minu vastas, üle laua, istus Pärnu rajooni julgeoleku ülem Talivettik, halli ilmetu näoga vanem mees, olin teda kohanud paar korda varem, sadamakaptenite instrueerimisel, kus ta tutvustas end, kui Pärnu rajooni veeteede miilitsa töötaja. Tema paremal käel Valdur Timusk, kes tutvustas end kui „organite“ juhtivtöötaja, aukraadi olen kahjuks unustanud. Vist oli polkovnik. Talivettiku vasakul käel, minu abikaasa vastas, istus noorem, keskmist kasvu ümmarguse näoga mees, pidi olema perenaise „silmarõõm“ nagu eelnevalt kõrva sosistati. Ka tema nime ja aukraadi olen unustanud. Ikkagi 30 aastat tagasi. Ja laua otsas, minust paremal, perenaine ise. Ka tema käest on mul siiani küsimata, mis aukraadi jõudis ta välja teenida, enne kui see kõik kokku kukkus.

Laual oli kohv, suupisted ja konjak, mida ma enne ei olnud näinud. Ilmselt eripoodide kaup või väljamaalt toodud. Kuna olin „roolitagune“ mees, jäi see minust proovimata. Kogu seltskond oli erariietes.

Valdur Timusk oli, nagu mäletan, suurt kasvu, punase näoga, lihav mehemürakas. Küll mitte kõhukas, suur lihav täismees. Kaaluks oleks pakkunud nii mälu järgi 130- 140 kilogrammi. Ega muidu see noormees, kelle me maha matsime, kunagi ema sõnul ohanud, et ei tea, kui palju mina pean õlut jooma, et muutuda niisuguseks nagu onu Valdur? Et kui tuleb tuppa, siis ikka uksevahe meest täis. Ja oli ikka küll!

Lauas hoidsid juttu üleval meie vastas istujad. Mina kuulasin. Ka teised meie pool lauda istujad ei olnud eriti jutukad. Nad teadsid, kelle seltskonnas nad on. Prooviti suupisteid, joodi kohvi ja tõsteti noore mehe mälestuseks konjaki pitse .Eriti nobe oli selle juures Timusk. Tema ka pidevalt rääkis. Teised kas kiitsid takka või noogutasid kaasa. Eks Timuskil oli ilmselt aukraad suurem. Meie poolt lauda kõlasid ainult aeg- ajalt mõned küsimused. Jutt käis mitmest-setmest asjast ja sündmusest, ega nüüd enam kõike mäleta, millest seal räägiti, aga jutt elavnes vastavalt pudelite tühjenemisele. Ilmselt kogu vastas istuvseltskond pidas juba kõiki lauas istujaid „omadeks“, sest siinpool lauda istusid osakonna juhataja, kooliõpetaja, kaevanduse peamehaanik ja külanõukogu esimees. Kõik „vastutavad seltsimehed“. Ja siis pöördus jutt vastupanuliikumisele, milline see on olnud ja milline ta olevat praegu. Timuskil jutt jooksis, rääkida ta oskas ja toodi esile mitmeid seiku ja sündmusi. Timuski jutt oli üleolevalt pilkav ja vahest ka suurustlev. Eks joodud konjaki kraadid hakkasid esile kerkima.

See on mulle meelde jäänud tema jutust, et kaasajal ei ole muret. Kõik on kontrolli all. Ohtlikud momendid on likvideeritud, tegelased kastreeritud ja sündmused nuditud. Igal tegelasel silm peal. Minevikus muidugi oli tegemist rohkem. Tema jutust selgus, et Eesti vastupanuliikumine sai kontaktid Rootsis ja Inglismaal olevate väliseestlastega. Need omakorda haarasid kaasa ka Saksamaal elavad eestlased ja kõik nad hakkasid organiseerima kohe abistamiskeskusi relvade, varustuse ja instruktorite saatmiseks Eestisse. Ja jõuti tegudeni. Taheti kaasa haarata ka Inglise luure, kellel olid igal pool juured sees, nii Rootsis, kui Saksamaal ja mujal.

Väiksemad juhid olid toetaval positsioonil ja aitasid kaasa, asi hakkas toimima. Relvasaadetised ja varustus hakkasid tulema, ka esimesed instruktorid jõudsid kohale, kuid siis tulid Inglise luure suurtele ülemustele meelde nende liitlaskohustused ja kogu informatsioon anti edasi Moskvasse.

Moskvast anti see informatsioon Eesti NSV vastavatele seltsimeestele edasi ja Timuski jutu järgi temal tuli tegelda saadetiste ja inimeste vastuvõtmisega ja vastupanu likvideerimisega. Kõik see toimus Moskva kontrolli all. Isetegevust ei lubatud, sest mine neid eestlasi tea! Ja meie siin, lollikari, ootasime muudkui valget laeva!

Timuski sõnade järgi see ei olnud üldse raske, sest kõik oli ette teada. Igal pool nii Rootsis, Saksamaal, kui Inglismaal olid nendel tegelastel Inglise luure silm peal ja rauad suus (Timuski sõnad). Ja Moskva teadis kõigest juba enne, kui saadetised hakkasid liikuma.

Meie organitel olid Tapa külje all ja Aegviidu metsades ehitatud terve punkrite süsteem, kus mängiti metsavendi, kuhu külalised ja saadetised viidi, neid lollitati ja nende abil lollitati kogu välismaist vastupanuliikumist. Ja pikalt ja edukalt. See tegevus oli väga eluohtlik nii Timuskile kui ka seltsimeestele. Ei olevat tohtinud eksida ei teo, mõtte ega isegi pilguga. Kuid seltsimehed olid head näitlejad, vastaval tasemel. Ekstsesse ei olnud. Või vastaspool olid nii lollid. Ja läks ikka päris pikk aeg, kui väliseesti tegelased hakkasid aru saama, et midagi on viltu.

Küsimuse peale, et mis nendest sai, kes siin kinni kukkusid, vastas Timusk, et nad olid ju kõik reeturid ja vaenlased. Ja kui süü on tõestatud, miks peaks meie riik siis neid veel toitma. Selge?

Jõudnud matuselt koju, rääkisin ma kõigest isale, et missuguse suure au osaliseks ma sain, missuguste tegelastega ma koos ühes lauas istusin. Ja mida kuulsin!

Isa kuulas, siis pikalt mõtles. Lõpuks tegi suu lahti ja ütles, et näe, minul oli siis õigus. Minu elukogemus ütles, et Hirmsa Antsu idee oli toores ja mina, toetudes oma elukogemusele, oskasin vastu võtta õige otsuse. Selle jutu põhjal, mida sa selle Timuski suust kuulsid, oli terve see Hirmsa Antsu ettevõtmine surnult sündinud, ehk juba enne sündi vaenlasele maha müüdud. Ja mis siin imestada. Eks need liitlased ole meid ennegi müünud. Ja kes kord müüb, müüb veel teine, kolmas ja kümnes kord. Kui meelde tuletada, siis miks see Kivisselja Karlagi päeva pealt koos perekonnaga Massumetsa külast kadus? Võib olla Ants käis minu juhatuse peale Karlalt autot kauplemas?

Nüüd nende mälestuste kirjapanemise ajal on teada, et Ants Kaljurannale ja Arved Pillile loeti ette 17. novembril 1950.a. kell 21.35 Patarei vanglas kohtuotsus kõrgeima karistusmäära kohta ja 13. märtsil 1951.a. viidi surmaotsus täide sealsamas. Kuhu nad on maetud, keegi ei tea ja pole ka kelleltki küsida. Kes viis kohtuotsuse täide ja kelle käsul, ei ole samuti teada ja kellelt sa küsid? Aga minu isa rääkis, kui vangilaagritest tagasi tuli, et pikka aega oli Patarei vanglas teinud timuka tööd küürakas juudi eit (minu isa sõnad). Olen seda kuulnud veel mitmest allikast. Kes ta oli, keegi ei tea. Huvitav oleks küsida mõnelt selleaegselt vangla töötajalt, kes nende seast oli niisuguse puudega? Olen neid lugusid lugenud ja on juuditarist juttu olnud, kuid kas ta oli küürakas?

Kunagi Eesti vabariigi algusest on mulle meelde jäänud ühe kirjaniku mälestus, et istusid Tartus, Verneri kohvikus ja lauanaabriks oli väga kena noor juuditar, kellel oli mingi puue, kes õppis sellel ajal Tartus juurat. Aasta oli siis 1939 või 1940. Kui see puue oli küür, võib arvata, et ega siis neid küürakaid juudi tüdrukuid Tartus kimbuviisi ka ei olnud.

Aga minu mõistus keeldub aru saamast, et timuka ametit võib pidada naisterahvas. Olgu siis juut või türklane. Meie keele- ja kultuuriruumis? No see peab küll olema üks väga suur vihkamine või ... ei oskagi leida põhjust. Lihtsalt ei suuda mõista!

28. augustil 1960 Eesti NSV Ülemkohus rehabiliteeris kõik 18 inimest, kes kunagi arreteeriti seoses Hirmsa Antsuga. Ants Kaljurand ja Arved Pill ei rehabiliteeritud, sest mõlemad olid tunnistatud süüdi terroristlike aktide ja röövimiste toimepanemises. Niisiis, ikkagi terrorist? Kes sellele küsimusele vastab?

Osta koos Maalehega praktiline käsiraamat taaskasutamisest hinnaga vaid 4,99 €!
Vaata lähemalt

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare