Veera Saare radadel: pikk loodusretk viis Neeruti Seltsi liikmed läbi kahe maakonna
Venemaale maad otsima
Mitte vast kõigile lugejatele pole teada, et 19.-20. sajandi vahetusel käisid Eesti talupojad, peamiselt ikka vaesem rahvas Narva taga endale maad otsimas. See Ingerimaa kant oli metsarikas, põllumaa just viljakas ei olnud, kuid talumehed, kes siit läksid hulgakesi maad kuulama, unistasid kõik oma talust, oma põllulapist, kuhu rajada kodu oma perele. Ent ajad olid sellised, et oma maja ja põllu omanikke hakati peale vene revolutsiooni kimbutama. Raske töö ja vaevaga rajatud talukohad muutusid peagi „kulakliku elemendi" tunnusteks, mis tähendas arreteerimisi, Siberisse saatmist, üldist vägivalda ja viltuvaatamist.
Koht, kus asus eestlaste-väljarändajate küla, oli saanud nimeks Tikapesa. See asus kohe Peterburi raudtee ääres. Kui tulevane õpetaja ja kirjanik sündis, oli hakatud ehitama külasse uut, avarat koolimaja. Veera oli pere esimene laps, kes sündis 28. märtsil 1912. aastal. Isa, Jaan Dööring (eestindas hiljem oma nimeks Valing, selle nime all on ta ka maetud Amblasse vanale Sipelga surnuaiale) oli visa ja ettevõtlik mees, kel tuli elus küll palju ka kannatada. Veera oli saanud 1919. aasta kevadel seitsmeaastaseks, kui eestlaste hulgas hakati kodumaale tagasimineku plaane tegema. Ajendiks oli teravnev poliitiline olukord, kodusõda Venemaal ning viha tolle sama „kulakliku elemendi" vastu, kes imelisel kombel oli lühikese ajaga jõudnud heale majanduslikule järjele. Otsus oli raske: jätta kogu vara, hoonetest rääkimata, maha ja lahkuda, et mitte seada ohtu oma perekonna elu. Hobune rakendati vankri ette, lehmad olid köitpidi järel, siga sörkis truult kõige lõpus killavoorile järele. Maanteel liikusid kilomeetrite viisi eestlaste voorid. Palju tuli maha jätta: majakraam, põllutööriistad, uued palkseintega hooned jpm.
Esimene varjupaik kodumaal - Konnavere kõrts
Enne Venemaale lahkumist elati renditalus Eru külas. Et sellega oli lõpparve tehtud, tuli esialgseks elupaigaks vaadata mõni teine koht. Isa Jaan oli Põima külas sündinud ja kasvanud. Seepärast hakati otsima ajutist elupaika kuhugi Tapa lähedale, sest ümbruskond oli vanast juba tuttav. Jõudnud oma teel Moe teeristi, otsustati minna Konnavere kõrtsi juurde, kus elas Jaani noorim õde Liisa. Liisa põetas kodus oma (ja ka Jaani) haiget isa. Elamine oli kitsas, Dööringu pere oli paisunud juba neljalapseliseks. Isa Jaan hakkas otsima ümbruskonnast maad, kuhu rajada perele püsiv kodu. Selgus kurb tõde: et Jaan polnud sõdinud Vabadussõjas, siis ta maad ei saanud. Ees ootas taas rentniku või koguni sauniku kurb saatus. Mõte Venemaale tagasi minna maeti peagi maha. Pereisa otsus oli minna Saiakopli mõisa, et sealt midagi leida, sest suvi oli kiire mööduma, pere vajas eluaset. Selgus, et mõisahoone on juba rahvast täis, isegi vaheseinu oli ehitatud, et nõndaviisi uusi „kortereid" juurde teha. Jaani perele pakuti lähedal oleva Lubjamäe asuniku kohta. Kuidas asjalood edasi arenesid, sellest said reisihuvilised teada teel, kui sõideti juba edasi Naistevälja küla poole, kus sihiks oli vana koolimaja, kus Veera koos õega koolis käis. Bussi veeredes luges meie tubli giid, seltsi juhatuse liige Anne Raava katkendeid Veera Saare mälestusteraamatust „Neid ammuseid aegu". Kohale jõudes tuli vaid praktikas üle „kontrollida", kas ikka raamatus kirjeldatud on arusaadav ja kõik ikka omal kohal. Oli. Endises koolimajas elav Silvi Suuk juhatas kadrinlased majja ning oma kujutlusvõime oli see, mis lubas ette kujutada kunagist koolimelu selles suhteliselt korralikult ehitatud majas. Selles koolimajas alustas Veera 1921/22. õppeaastal oma kooliteed. Koolil oli vaid üks õpetaja - preili Sooden. Koos õe Elsaga õppis Veera seal neli talve. Sealt pärinevad ka Veera esimesed lapselikud luuletused. Õppetöö edenes tal hästi. Naisteväljal elamine lõppes sellega, et isa sai uudise - Jäneda mõisa vajatakse puuseppa. Kuna isa oli Porkunis seda tööd juba teinud, siis otsustas ta proovida.
Uus elupaik - „Tiulinnas"
Oli aasta 1926. Jaan saigi puusepa koha. Eluase saadi moonakülasse ehk „Tiulinna". Need olid kahe või enama pere majutamiseks ehitatud n-ö tüüpprojekti järgi. Ühte sellist kahepereelamut saime ka väljastpoolt vaadata. Tavaline palkelamu, kahe pere peale üks korsten, korralikud aknad, sissepääsud majja eraldi. Sõna Tiulinn tuletub sõnast „tegu" s.o teolinn, koht, kus elavad teolised, kes mõisale tööd teevad. Lähim kool asus Tiulinnast 3- 4 versta kaugusel Raudlas. Kui põhikool s.o kuus klassi läbi sai, oli vaja maad kuulata, kuhu minna keskkooli. Soovitati minna nii Tapale või siis Amblasse. Ambla uus koolimaja oli juba pooleldi valmis, kui Veera Dööring seal õppima asus. Elukorteriks sai ta toa ühe kohaliku lesknaise juurde. Pastor Wilberg tegi Jaaniga kauba, et Jaan hakkaks hoolitsema pastori põllu- ja karjamajanduse eest.
Gümnaasiumi lõpetamine Jõhvis
Kui Veeral jäi veel aasta gümnaasiumis õppida, tuli teade, et Ambla keskkool suletakse. Mis saab edasi? Koos oma Ambla klassikaaslastega mindi Jõhvi, et sealt aasta pärast saada kätte küpsustunnistus. Vastuvõtt Jõhvis oli viisakas. Aasta möödus kiiresti ning gümnaasium saigi lõpetatud. Oli aasta 1931. Etteruttavalt olgu öeldud, et Veera Dööring astus seejärel Tartu Ülikooli fi losoofi ateaduskonda, mille lõpetas edukalt 1937. aastal, saades ka magistrikraadi. Aasta enne seda oli ta abiellunud Paul Saare nimelise mehega.
Lõpetuseks
Siin kirja pandud lugu on vaid ühe huvireisi pinnapealne kajastamine, milles pea tegelaseks on armastatud õpetaja ja kirjanik Veera Saar. Kes jõuaks üksikasjades kirjeldada kogu seda Kolgata teed, mis lõpuks päädis kirjanikuks saamisega. Kui ilmus tema esikromaan „Lõokesed taeva all", oli tema saatus otsustatud. Suure pere rahutu rännutee paigast paika sai ka väikesel viisil kadrinlastel läbi sõidetud. Oma silmaga nähtu ja kõrvaga kuuldu on lisaväärtus, mis täiendab ka kõige põhjalikumat raamatut. Sellega on põhjendatav ka suur huvi Neeruti Seltsi „ringihulkumiste" vastu.
