Veeteenuse hind Laagris ja Hüürus tõuseb
Märkimisväärne hinnatõus tuleneb peamiselt ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni uuendamisest, millega kaasnev kulum ning mitmete tootmiskulude kasv pole seni veeteenuse hinnas sisaldunud. Laagris kehtivad veeteenuse hinnad muutumatuna alates 2009. aastast. Nendes hindades on sisaldunud suhteliselt väike kulumi (e amortisatsiooni) komponent, kuna suurem osa piirkonna torustikest ja pumbajaamadest pärines ENSV perioodist ning taolise mahuga investeeringuid pole seni tehtud. Hinnas sisalduvad ka sel aastal algavad Laagri projekti II etapi tööd, mistõttu lähiajal suurehituste poolt ajendatud hinnatõusu ette näha pole. Teenusega seotud kulud on läbinud tiheda Konkurentsiameti kontrolli.
Kuigi elementaare majandusloogika ütleb, et iga investeeringuga peaksid jooksvad kulud vähenema, siis veevärgis on see tihtipeale vastupidi. Esiteks - võrreldes senise olukorraga on võrreldamatult paranenud teenuse kvaliteet. Ei ole võimalik võrrelda kulusid veetootmisele, kui ühel juhul tuleb turtsuvatest kraanidest roostesegust vett ning teisel juhul on toode igati kvaliteetne. Peale ehitustööde lõppu (tegelikult jäi asulasse veel arvestatav kogus 80ndatel ehitatud malmtorustikke, mis uuendatakse 2014-2015) kadusid pea olematuks kaebused vee kvaliteedi teemal ja loodetavasti kaob roostesademe probleem Laagrist 2015. aastaks.
Teiseks - palju kõrgema kvaliteediga „toodangut" andvad rajatised tarbivad rohkem energiat. Isevoolne kanalisatsioon elektrienergiat ei tarbi - heitvesi liigub seal maakera raskusjõu mõjul. Paraku on seda võimalik ehitada vaid seal, kus maapinna kalle on „õige", inimasumitest pole seda alati järgida võimalik.
Eraldi probleem on seni kanaliseerimata piirkondades kanalisatsiooni rajamine, mis „kanalisatsioonivaenuliku" maapinna reljeefi tõttu on võimalik vaid ülepumpamisega, meie kanalisatsiooni kasutamise kultuur on aga madalapoolne ning prügikasti asemel kanalisatsiooni lastavad võõrkehad tekitavad ülepumplates rikkeid. Näiteks läbi viidud Tallinna reoveekogumisala projektiga ehitati Laagris ja Hüürus kokku 19 reoveepumplat. Seetõttu tekib olukord, kus personalikulusid tegelikult vähendada ei õnnestu ning muud jooksvad kulud pigem kasvavad.
Hinnatõus on väiksem kui see taolises olukorras ärilistel alustel oleks, nimelt tagastamatu abi eest tehtud investeeringuid veeteenuse hinda ei lülitata, hinnas sisaldub vaid omafinantseeringu osa ning projektiga seotud abikõlbmatud kulud.
