Veibri küla maapõue intrigeerivad leiud pakuvad tänaseni mõtlemisainet
Viisite Veibris kaevamisi läbi 2006. ja 2010. aastal ning mõlemal korral avastasite matmispaiga. Kui vanaks need säilmed lõpuks osutusid?
2006. aastal kaevati minu, Kristiina Johansoni ja Tõnno Jonuksi juhtimisel Veibris matust, millesse oli sängitatud üks täiskasvanu ja kolm last vanuses 12, 5 ja 3-5 aastat. Need neli inimest olid hauda sängitatud üheaegselt ja ilma igasuguste panuste ehk kaasleidudeta. Need küttide ja korilaste säilmed kuuluvad radiosüsiniku dateeringu alusel hilismesoliitikumi ehk on u 7000 aasta vanused ja on ühed vanimad inimsäilmed Eestist üldse. Sama vanu matuseid on hetkel teada vaid Saaremaalt Kõnnust. Ent teist nii mitme surnuga ühishauda Eesti kiviaja materjalis ei esine.
Lähimad paralleelid sellistele haudadele tulevad Põhja-Lätist Zvejnieki kalmistult, mis on ühtlasi Euroopa suurim kiviaegne kalmistu. Maetute kehaasendid viitavad sellele, et nad on samaaegselt maetud. See omakorda viitab nende inimeste samaaegsele surmale. Mis põhjusel kolm last ja täiskasvanu üheaegselt või väikeste vahedega surid on hetkel raske öelda. Võimalik, et sellele küsimusele suudame vastused leida Rootsis tehtavate DNA-uuringutega.
Samal aastal tehti lisaks kaevandile niidule labidalaiusi prooviauke, millest ühest saadi inimese kämblaluud. Selle põhjal oletasime, et Veibris on tegemist kiviaegse kalmistuga. Kuna minu uurimistöö põhisisuks on kiviaegsed matmispraktikad, läksime 2010. aastal seda oletust koha peale kontrollima. Algas uus välitöö hooaeg. Seekord olid meil abiks geoloogid Alina Tšugai-Tsyrulnikova ja Jüri Plado, kes georadariga püüdsid leida kamara all olevaid süvendeid, mis võiksid viidata varasematele matustele. Paraku ei õnnestunud meil jälgi suuremast kalmistust leida: kahel korral tõlgendati radaripilti ebatäpselt, mistõttu jäid loodetud haualohud leidmata. Küll aga avasime me haua, millele, 2006. aastal sattunud olime.
Taas kord, loodetud ühe surnu asemel, avasime kümne 25- kuni 50-aastase mehe ühishaua. Mehed olid 4 ruutmeetri suurusse ja umbes 0,5 m sügavusse hauda asetatud üksteise peale, moodustades matmishetkel kuhja. Enamasti olid nad hauda asetatud selili, kuid kaks neist lebasid seal ka kõhuli. Algselt viitasid kõik tõendid sellele, et tegemist on Eesti vanima kalmistu järjekordse matusega. Varasema nelikmatusega leidus sarnasusi: mõlemal puudusid kaasa pandud esemed ning meeste kasv oli ebatavaliselt suur hilisemate perioodide jaoks. Loomulikult toetas seda kõike ka meie usk, et kaevame just 7000 aasta vanuseid säilmeid.
Kaevamiste edenedes tuli ilmsiks tõendeid, mis seda oletust enam ei toetanud. Mitmetelt luudelt leidsime teravaid ja puhtaid lõikejälgi, mis ei sobinud kokku kiviriistaga tehtavate jälgedega. Meie kahtlused said kinnituse radiosüsiniku dateeringu saabudes.
Massihaud ei ole mitte 7000, vaid 700 aasta vanune ehk kuulub 13. sajandisse. Seega on Veibris tegemist kahe eriaegse matusega: 7000 aasta vanune küttidele ja korilastele kuulunud nelikmatus ning 700 aasta vanune kümne mehe massihaud. Mõlemad on Eesti arheoloogilises materjalis harukordsed.
Kas 2010. aastal leitud sõjameeste säilmete lugu on tänaseks päevaks ka edasi arenenud? Kas on õnnestunud saada uut informatsiooni ja täpsustada, kellega tegu ning leida vastuseid 2012. aasta Tutuluses püstitatud küsimustele (kes nad olid, millise sündmuse käigus nad hukkusid, kes nad mattis)?
Hetkel ei ole neile küsimustele veel üheseid vastuseid, kuid töö nende säilmetega käib. Tartu Ülikooli osteoloog Martin Malve on analüüsimas nende meeste toitumusega seotud stabiilsete isotoopide väärtusi. Analüüsides isotoopide väärtust nii luudes kui ka purihammastes, püüame selgitada muutusi indiviidi toitumuses tema eluea jooksul. Näiteks kajastavad luust saadud väärtused inimese toitumust surmale eelnenud kümnekonna aasta jooksul, kolmes purihambas sisalduv isotoopkoostis kajastab aga nende lõikumise aega. Hetkel me veel ootame antud analüüside vastuseid, mistõttu midagi täpsemat öelda ei saa.
Kas selliste erinevate leidude põhjal hakkab vaikselt ka tekkima mingi lugu, ülevaade Veibri asula ajaloost ja erinevatest ajastutest?
Kindlasti on võimalik nende nn pusletükkide abil kokku panna juba terviklikum pilt Veibri asula loost. Tunnistan aga ausalt, et hetkel ei ole see teema, millega me tegeleme. See omakorda ei tähenda, et seda teha ei tasuks.
Minu enda doktoritöö keskmes on küttide ja korilaste matmispraktikad ning Veibrist leitud nelikmatus on seal üks olulisi niidiotsi mõistmaks toonaste inimeste käitumist. Seda matust tuleb aga kindlasti vaadata laiemas taustsüsteemis, mille moodustavad sama aegsed matmispaigad Eestis ja Euroopas. Martin Malvega koos tegeleme edasi 13. sajandi massihauaga - püüdes leida vastuseid nende meeste päritolu, toitumuse ja tervisega seotud küsimustele.
Eespool sai viidatud ka Martin Malve poolt tehtud isotoopanalüüsidele. Samuti ei ole me unustanud küsimust lahingust, mille käigus nad kõik hukkusid.
Seega, hetkel tegeleme edasi üksikküsimuste lahendamisega ja suurema pildi kokku panemine jääb hilisemaks või hoopis teiste uurijate teha.
Lugu läheb edasi mai Kodu Uudistes 
