Doktor Semjon Goltsmani sõnul hakkab klassikalise meditsiini ja kõige naturaalse vastandamise aeg õnneks mööda saama. „Üks ei välista ju teist! Arst peab väga täpselt teadma, millistel juhtudel mis aitab. Mõnda patsienti aitab üks, mõnda teine ravi, küsimus on vaid meetodites. Rõõmustav on seegi, et siinsed perearstid soovitavad proovida ka teisi ravimeetodeid. Eestlased on juba oma loomult loodusele lähedased ja seepärast võtavad paremini omaks ka kõik loodusliku ja loomuliku.“ Doktor Goltsman ütleb, et arst peab kogu aeg mõtlema, haiget kuulama, temaga rääkima ja talle määratud ravi põhjendama. Doktor selgitab, et inimene on ju osa loodusest ja ravida tuleb teda samuti lähtuvalt loodusest. „Kõik need füsioteraapia meetodid – kaaniravi, massaaž, valgusravi, mudaravi jne. – on ju looduslikud. Enne, kui keemia mängu tuli, tehti paljud tabletid just looduslikest ainetest.“

Ja veel üks oluline asi – haige peab endasse uskuma! „Haige peab uskuma, et see, kuidas teda ravitakse, on õige. Arst on nagu tõlk, kes seletab ära haigusnähud ja ütleb, kuidas neid ravida. Ravi tulemuslikkus sõltub haige ja arsti koostööst. See on nagu malemäng, kus ühelpool lauda on arst ja patsient, teiselpool haigus. Meil tuleb koos haigega olla nagu malesuurmeister, kes võidab haiguse.“

Kaaniravini jõudmine oli Goltsmani sõnul asjade loomulik areng. „Mingil hetkel tõdesin, et vaatamata ülikoolist saadud teadmistele, kogemustele, uuringutele ja tööle ei olnud tulemused alati ootuspärased. Ravi ei andnud tulemusi nii kiiresti, nagu ma oleksin soovinud. Nii otsustasin proovida just hirudoteraapiat. Meditsiinis tuleb ette, et me võitleme mitte põhjuste, vaid tagajärgedega. Probleem võib olla selles, et haiguse põhjus on hoopis mujal, mitte seal, kus inimesel valutab. Inimene on ju üks tervik. Inimesega on vaja rääkida, sest patsient võib anda palju rohkem informatsiooni kui diagnostika. Analüüsid võivad olla korras, nagu kosmonaudil, aga millegipärast tunneb inimene ennast halvasti, haigena. Meie kliinikus Tallinnas ravitakse tugija liikumisaparaadi haigusi – artroosid, osteokondroosid, lülisamba kõhrketaste väljasopistumised aga ka neuroloogilisi häireid – migreenid, entsefalopaatiad, radikuliidid, neuriidid. Kaaniravi toimib väga tõhusalt ka erinevate naistehaiguste nagu tsüstid, emakamüoomid, endometrioos, liitelised protsessid, viljatus, menstruatsioonitsükli häired, klimakteerium, puhul. Kaane võib soovitada ka kõrgvererõhutõve, soontedüstoonia, südame isheemiatõve raviks, infarkti ja insuldi ennetamiseks.“ Ometi pole kaanid mingi imeravim, et aitab kõige vastu. Kui see oleks nii, siis ainult nendega ravitakski ja kõik inimesed oleksid ammuilma terved. On rida juhte, kus kaane kasutada ei saa, need on hemofiiliat või aneemiat põdevad patsiendid, ägedate nakkushaiguste või onkoloogiliste haiguste esinemisel, samuti ei soovitata kaane kasutada rasedate ravil.

Paljud patsiendid tunnevad end paremini juba pärast esimestteist seanssi, mõnikord läheb kauem aega. Kui haigus on kogunenud organismi aastatega, siis sellest mõne tunniga lahti ei saa. Protseduure tehakse kord nädalas, et organism jõuaks taastuda.

„Tähtis on see, et hirm kaanide ees ära kaoks. Inimesed kardavad neid armsaid loomakesi. Paljudel on veel meeles hoiatused lapsepõlvest, et ärge te sinna tiiki minge, seal on kaanid! Meditsiinis kasutatakse vaid spetsiaalselt kasvatatud loomi, mis pärast raviseanssi hävitatakse. Esimene protseduur tehakse näiteks selja piirkonda nii, et patsient ise seda raviloomakest ei näe. Hiljem on inimesel juba endal huvi see loomake ikka ära ka näha. Inimeste hirm on palju suurem, kui asi väärt on!“

Kaane võib võrrelda mesilastega. „Mesilastega on keerulisem töötada ja seepärast Eestis mesilaste raviga keegi tõsiselt ei tegele. Peab olema ettevaatlikum, kuna mesilase mürk kutsub esile rohkem allergilisi reaktsioone. Kaanide puhul on see praktiliselt olematu. Mul on üks kolleeg, kes teeb ka kombineeritud ravi kaanide ja mesilastega. Sõltuvalt sellest, mis parema tulemuse annab.“ Igaüks ise ei peaks kaaniraviga katsetama. „Vaja on teada õigeid kohti, õiget kaanide hulka – selles see arstikunst ju seisnebki. Räägitakse, et kaan tunneb ära energiapunktid, mida ka nõelravi juures kasutatakse. Ta tunneb selle koha ära. Kaan tunneb ära, kui inimene on suitsetanud või alkoholi pruukinud, siis ei taha ta hästi külge hakata. Kaan tunneb ära ilmamuutusi ja ka seda, kui inimene kardab midagi, kasvõi sedasama kaani, ka siis ei taha kaan kinnituda.“ Doktor ise on neid enda peal katsetanud küll. „Kõiki tablette ma ei prooviks, aga kaane võib, sest nendes olen ma kindel.“